Tuesday, June 26, 2018

Jaanijooks 2018

Üle pika aja tuli selline vallatu mõte, et jookseks jälle tiiru ümber kodukoha järve. See on ikka endiselt selline konkreetselt pildituks jooksmise jooks. Esiteks on see nii lühike (4,5 km), teiseks on rajaprofiil selline, kus alguses on 2 km siledat maad, siis tuleb joosta mäest alla järve äärde, siis on kilomeetrine lauge tõus kolme tamme juurde, siis korraks kergelt mäest alla ja siis viimane 300 meetrit on lossikate seinast üles, mis kirstu kaane korralikult kinni naelutab. No ja kolmandaks on emotsionaalne mõõde ka muidugi selline, mida mujal ei ole.  Aga ma olen seda kindlasti juba mitu korda kirjutanud, arvestades, et ma pole kuskil mujal nii palju startinud kui seal.

Viimastel aastatel pole mul sellist teravat tunnet olnud, et tahaks sealt üles joosta, aga seekord mõtlesin, et miks ka mitte! Jooks oli täpselt sama õudne nagu alati on olnud :D Lõpp oli nii raske, et kuidagi roomasin sealt tõusust üles ja langesin nagu niidetult. Aga ka lõbusam osa oli traditsiooniline: klassijuhataja oma teeotsas, naabritüdruk samas kohas, kus alati, hunnik klassikaaslasi, kes kõik kujutasid ette, et on 20 aastased :) ja terve rida muid tuttavaid, keda pole sada aastat kohanud.
Siis kui algas pikk lauge tõus, jooksis mööda üks klassivend, kes ütles, et veab mu hea ajaga ära, et istugu ma ainult tuules. Ja ma umbes sada meetrit pingutasin ka, siis vaatasin, et ikka veits on palju ( muidu oleks küll ilusa rajarekordi saanud, tõesti). Natuke enne kolme tamme läks üks klassiõde ka mööda ja temaga ma suutsin peaaegu viimase tõusu alguseni vahet hoida. Ja viimasel tõusul läks veel üks klassivend mööda ja krt talle ka järgi ei jõudnud minna. Umbes 100 meetriga läks 20 sekki eest ära :)

Nõudis päris hoolega kaevamistööd, et leida üles oma vanad tulemused ja vist peaks siis olema selline rida:
2008a 28.41
2010a 29.31
2011a 26.50
2012a 26.48
2013a 26.42
2014a 26.15
2018a 27.04

No ei ole viga. Päris lähedale parimatele päevadele. Kokkuvõttes olen ma vahepeal ikkagi mõnevõrra vanemaks ka jäänud. Kuigi 2014 aasta tulemus pani mind imestama, sest ma ei mäleta sellest suvest mitte tuhkagi, mida ma siis tegin või ei teinud. Blogis laiutab ka mitu kuud tühjust selles kohas. Ometi olen siukse aja jooksnud. Hmm. Igatahes 2014 on ainuke aasta alates 2010.a, kui ma ei ole jooksnud maratoni. Ega ka mitte poolikut maratoni. Aga lappasin huvi pärast läbi treeningpäeviku ja see ikkagi andis vastuse küsimusele, mida ma tegin 2014 aasta suvel pärast sellist jooksu: õige muidugi, ravisin jälle luukaid. Noh, valdavalt valede vahenditega :) aga lõpuks need ikkagi ära paranesid.
Tolkuse raba


Ühesõnaga tunne on tagasi, et võiks ju joosta küll natuke.

Järgmisel päeval käisime rabas jalutamas ja kui ma vaatetornist alla ronisin, siis tundsin, et reielihas on ikka kange mis hirmus :)

Eks vaatab vaikselt edasi.

No comments:

Post a Comment

Õnneks lund ei ole

Vigastus tähendab tegelikult kaugelt rohkem kui tühipaljas fakt, et maraton jäi jooksmata. Alustades juba sellest, et haiguslehte ei võta...