Meie muusika on minoor!

Kui vahepeal läks jooksuga juba päris kenasti ülesmäge (mis pigem tundus nagu allamäge.. heh, eesti keel on ikka ilus!), siis nüüd on kohal jälle see Aafrika ja rikub kõik mu plaanid ära. No ei taha joosta, kui 29 kraadi on. Pole lihtsalt mõtet tappa ja mingit rõõmu ka ei tunne ju sellest. Solberdad niisama vee ääres ja eks muid suviseid tegemisi on ka piisavalt palju, millega jooksmisele kuluvat aega saab kenasti täita.

Näiteks laupäeval käisin ma Metro Luminali kontserdil ja no vat see ikka oli midagi. Kõik, kes üheksakümnendatel avatud meeltega tudengid olid, on ilmselt selle muusika saatel õlut joonud, liimi nuusutanud või kuskil äärel seistes elu mõttetuse üle juurelnud.
Noo, Metro Luminal oli veel parem kui vanasti, sest lisaks Jancisele, kes on niikuinii geenius, on neil uus laulja ja sealjuures tunduvalt rohkem minu maitsele vastav kui eelmine. Lihtsalt nii nauditav on kuulata kui inimene oskab laulda. Ja Robin Juhkental oskab ikka kohe väga hästi laulda. Kõik vanad hitid laulis täpselt nii nagu vaja oli ja uued laulud olid juba tema nägu, mis mulle ka väga meeldisid. Uued laulud on natuke vaoshoitumalt depressiivsed ja peenemad, ma julgeks väita. Soovitan sajaga kuulama minna. Hingel hakkab hea.

Sinna otsa kuulasin praktiliselt sama soojaga ära ka GNR-i, mis ei ole nüüd just mu lemmikbändide top kolmekümnes ja Axli poster ei ole kunagi mu seinal rippunud, aga ikkagi päris tore kogus nostalgialaksu, lisaks oli tore ilusa ilmaga (haahaa!) lauluväljaku murul õlut juua. Kuna mina kuulun ka nende inimeste hulka, kellel soojendusbändid rohkem hinge soojendasid kui põhibänd, siis ma väga suuri sõnu selle põhilise vokaalinstrumentaalansambli kohta ei teeks. Aga Slashi kitarrisoolode pärast ikkagi tasus juba minna.

Noh ja sinna see trenniaeg sujuvalt ümber paigutub.

Homme ma tahaks joosta 21 km esimest korda sel hooajal, aga pilk ilmateatele viib tuju ja motivatsiooni. Viimase tõsise trenni tegin poolteist nädalat tagasi. Kuumus tapab. Vorm langeb. Motivatsioon langeb kõige kiiremini hetkel.
Eile hiilisin pimeduse varjus korraks jooksma. Higi mitte ei tilkunud vaid jooksis nagu kraanist. kui ma umbes 8.30/km tempoga tiksusin. No misasi see on, ma küsin? Kas nii saab elada? Mis elu see on?
Eks ma korjan põllu ääres lilli vahepeal ja püüan ajalimiiti ära mahtuda, no juhul kui päris käega ei löö enne.
Appi, kui palav on!
Aga õnneks tuleb kohe 10 kuud normaalset ilma.
Kannatame ära.