Juba teist korda ei tule mul ühtegi sobivat pealkirja pähe

See õudne suvi on nüüd lõpuks otsa saanud ja oleks aeg vist kaod kokku võtta ja uued eesmärgid püstitada.
No seda kuuma ma ei talunud ikka üldse, aga see oli kohe algusest selgemast selgem. Ja mida päev edasi, seda väljakannatamatumaks kuumus muutus. Eluks vajalikud organid läksid ükshaaval ja mitmekaupa ellujäämisreziimile ja kui ma vahepealse 5 või 6 nädalat kokku võtan, siis trenni mõttes ei teinud ma praktiliselt mitte midagi. Ja mitte midagi muud ma ka eriti ei teinud. Ainus, milles ma hea olin, oli tööl käimine, saabusin esimesena ja lahkusin viimasena, sest tööl konditsioneer armsalt surises kõrva ja sai mõnusalt ignoreerida kuumalainet. Seda hullem oli šokk ja masendus muidugi kontorist väljudes.

Kuhu ma siis pooleli jäingi. Ajaa.. selle 21 km ma siiski jooksin läbisin ja see oli ikka päris jube kannatusterada. Enam ei mäleta, mitmes nädal Aafrikat parasjagu oli, aga igatahes oli väga palav. Jooksin Lilli piiripunktist Ruhja ehk siis sulav asfalt ja palju tõuse lõõskava päikse all. Joosta suutsin 6. km postini, sealt edasi ma lihtsalt jalutasin lõpuni. Vahepeal tegin mõned jooksusammud, aga pea hakkas ringi käima ja pilt virvendama, seega ikkagi kõndisin. Ja aeg oli ka sellele vastavalt nii õudne, et ei tahaks väga kirja pannagi, aga olgu pealegi: 2.45 midagi, mis ühtlasi oli mu elu kõige aeglasem 21 km. Juhei! Noh, eks oli muidki tegureid, mis tol päeval jooksmise raskeks niikuinii oleks teinud, aga jään praegu selle juurde, et põhiliselt ikkagi tegi kuumus liiga. Kõik ülejäänu nõuaks natuke laiemalt lahtikirjutamist, pikemalt ajas tagasiminekut ja taustainfo lahkamist, aga ega ma mingi kirjanik ei ole.
Pärast seda nn jooksu, sõitsin kodukülla ja veetsin mitu tundi kohalikus järves ja lihtsalt jahtusin ja ujusin. Ühtlasi oli ka ootamatut kohtumisrõõmu ja loba pikemaks ajaks. Lõpuks sain sellise jalakrambi, et vedas, et järvest välja sain. Üpris ehmatav oli. Eriti ehmatav oli, et järgmisel päeval järgmises lombis ujudes lõi jalga samasugune kramp. Ja kõige ehmatavam oli arusaam, et vees ei kuule sind mitte keegi, kui jamaks läheb.

Pärast seda jooksukatset jätkus samasugune leitsak ja ma enam isegi ei üritanud joosta. Vedelesin teleka ees kõik õhtud, silmad pahupidi. Kuni ühel päeval juhtus nii, et laps sai oma treenerilt jooksukava trennivabaks perioodiks ja kuna ta üksi eriti ei viitsinud minna, siis ma lubasin, et lähen koos temaga, aga mitte enne kui kl 23. Kuna lapsuke kannatlikult ootaski kella 23ni, siis mul ka taganemisteed enam ei olnud ja läksingi temaga jooksma. Kava oli selline mõnus, lühikesed kerged jooksud ja ma otsustasin need üle elada. Elasin ka. Ja kuidagi sain mingisuguse rütmi natuke tagasi ka.

Ega ei ole veel head jooksusammu, aga tasapisi tuleb mingi tunne uuesti ja lühikestel lõikudel olen päris kiireid liigutusi teinud. No enda kohta kiireid ikka, eks.

Kuna tükk aega ei olegi midagi eriti imelikku juhtunud, siis siinkohal pakuks ka värskemaid ideid, kuidas ennast vigastada võib. Nimelt käisin ma laupäeval kalmistule küünalt viimas ja astusin ühe kivi peale natuke valesti, mistõttu jalg läks viltu ja lõin selle hüppeliigese muna (kurat teab, mis selle jupi anatoomiline pealkiri on) vastu äärekivi serva, mistõttu verd natuke nirises ja jalg läks siniseks. Noh, esialgu oli üpriski valus, aga järgmisel päeval tunda ei andnud.

jooks ise oli päris lahe, paduvihma üle ei kurda :)

Ülejärgmisel päeval jooksin Uhlast-Rotikülla lakkamatus paduvihmas ja kuskil 8. kilomeetril hakkas jalg valutama. Ja üpris häirivalt. Lõpuni sain ikka joosta, aga samal õhtul jalga enam maha panna ei saanud. Ja ka mitte järgmisel päeval, kuigi ma lubasin siis suure suuga tõusu jooksma minna trenni. Haahaa!  Selle jamaga seoses olen rattaga tööl käinud, et võimalikult vähe kõndida.
Muidu oli selline päris lootustandev jooks, julgeks öelda. Paremate päevadega ei võrdle muidugi ja pole vajagi. 10,4 km ja aeg oli 1.06 ehk siis peaaegu rahuldav, arvestades, et osa rada oli metsas ja porilombid olid põlvini. Või õigupoolest teeb selle rahuldavaks asjaolu, et ei jooksnud päris viimase piiri peal ja põhimõtteliselt oleks jaksanud ikkagi veel joosta vajadusel.

Tallinna maratoni ma kindlasti ei jookse, kuigi ma enne kuumalainet panin ennast sinna kirja. Aga uus plaan on juba olemas, peaasi et jupid koos püsivad.

Ongi diagonaalis vist kõik.