Ülemiste

Trenni mõttes jooksin ümber Ülemiste järve ka, ehkki ma polnud sugugi kindel, kas jalg joosta kannatab. Aga kuivõrd seal ikkagi 90% on pehme pinnas, siis riskisin. Ja jalg kannatas. Väga kergelt andis korra tunda 5. km kandis ja siis kuskil 9,5 kandis, aga ei hullu midagi.
Jooks ise oli selles mõttes mõnus, et jooksin rahulikult, Uulu jooksuga vahe oli nii väike, et väga nagu ei tahtnud kiiremat liigutust teha, kuigi ma sain aru, et teoreetiliselt oleks isegi alguses võinud joosta õige natuke kiiremini.
Igatahes ma jooksin enamvähem ilusti kuni rada metsa keeras ja tõusud hakkasid, siis sai aur otsa ja tõusud kõik jalutasin rahulikult üles. Tõusudel läks mööda sada inimest vist umbes, mis ei olnud üldse tore. A noh, mitte kõik maailma inimesed siiski.
Kell näitas keskmist pulssi 143 :), mis ei ole eriti reaalne, aga kindlasti ei jooksnud ma ka väga kõrge pulsiga. Aeg oli 1.31.38 vist ja võrrelda saab seda näiteks 2015. aasta ajaga, siis sellele kaotasin täpselt 2 minutit. Üks kord olen ma veel jooksnud ümber Ülemiste järve, see oli aastal 2008 ja sellest ajast jooksin ma jälle 2 minutit kiiremini. Nii et isiklikus statistikas selline keskmine tulemus.
Kui natuke vasakule ja paremale vaadata, siis 2015 jooksin poolteist kuud hiljem senise parima maratoni. Seega põhimõtteliselt on kõik peaaegu graafikus. Ainult mingeid jälke olmejamasid ja bürokraatiat on nii palju, et nende peale läheb jube palju närve ja energiat, mida ma omakorda taastan šokolaadiga ja see omakorda mõjub mulle umbes nii, et 50 grammi šokolaadi on +100 grammi kaalunumbris kohe. Mis omakorda teeb jälle jooksmise raskemaks ja ühtlasi rikub tuju.
Seega peaks natuke koomale tõmbama šokolaadiga ja justkui võiks olla kõik hästi.

Ainult et hetkel puudub idee, kuidas šokolaaditsüklist välja saada. See lüliti on ajus kuidagi kinni kiilund.

Üks suur sündmus juhtus suvel veel: nimelt pesamuna õppis abiratasteta sõitma,  kuigi ma arvasin juba, et seda mitte kunagi ei juhtu. Aga sellele eelnevalt ja eriti järgnevalt olen üpris mitu korda sõitnud rattaga ja kokkuvõttes olen väga lähedale vändanud oma elu rekord-ratta-aastale (filoloogid võivad selle kokku-lahku käki siin õigeks parandada :)). Ehk siis kui ma eelmisel aastal sõitsin 253,23 km rattaga ja arvasin, et seda ma mitte iialgi üle ei sõida enam, siis sel aastal on mul sellest puudu veel umbes 25 km, nii et vist ikkagi sõidan võibolla.
Ma ei saa jätta mainimata, et minu suhted rattaga pole grammigi paranenud.