Monday, September 10, 2018

Kuidas ma Tallinnas ei jooksnud

Kuigi ma alguses regasin maratonile ja seejärel tõstsin ennast ümber maratonilt poolmaratonile, siis paraku jäi ka see jooksmata.

Lühidalt kokkuvõttes jäi jalg ikkagi pärast eelmise laupäevast pikka trenni (mis toimus pehmel pinnasel ja valdavalt isegi mitte joostes vaid suusakeppidega kõndides) valusaks ja nii vähe, kui mul ka reaalsusega jamasid ennetavalt kokkupuuteid on, tabas mind selge teadmine, et mitte mingil juhul ei ole vaja asfaldil poolt maratoni joosta. Teeks üks kord elus ka midagi õigesti :)
Teip ja muu määdzik muidugi on olukorda tänaseks hüppeliselt parandanud ja.. aga.. Las paraneb rahulikult. Kaugemate ja põnevamate projektide huvides.

Kolmapäeval ma jooksin Järve metsas kohalikku sügisjooksu ja jalg lasi joosta küll, kuigi pärast ikkagi oli natuke valus. Aga laupäevasest trennist oli keha nii kange alles, et lihtsalt ei jõudnud joosta. Täitsa lõpp noh, nagu polekski kunagi trenni teinud. Millegipärast oli see mu jaoks väga naljakas. Kui esimene ring oli veel enamvähem, siis teise ringi ajal ma ikkagi ei jõudnud enam üldse. No päris ei kõndinud tõusust üles, aga palju puudu ka ei olnud. Aeg oli 28.30 umbes. Korra ma olen seda sama 2 ringi aja peale jooksnud ja siis jooksin 2,5 mintsa kiiremini :) Noh, siis toimus see laupäeva lõuna ajal, mitte kooli esimesel nädalal, kus sa üle kolme kuu oled ärganud kell 7 iga päev ja oled teinud pika ja väsitava tööpäeva ka alla. Ja see oluliselt kiirem jooks oli muidugi 5 aastat tagasi. A noh, fakt on, et vahe on 2,5 minutit, mis on jube palju. Hetkel see mulle erilist muret ei tee, lihtsalt vaatlen kui kuiva fakti.

Alguses ma mõtlesin, et lähen võtan vähemalt maratoni särgi välja, siis olen makstud raha eest midagigi saanud, aga selgus et kui olid maratonilt ümber registreeritud poolikule maratonile, siis särki ei saanudki. Mitte, et mul särke vähe oleks või et hirmsasti vaja oleks olnud, aga  nii põhimõtteliselt tekitas see minus hämmeldust. Sest matemaatiliselt algosadeks lahti võttes oli tehe selline: kõigepealt registreerisin ennast maratonile, mille hind oli pmst poolmaratoni hind+ särgi hind+ veel natuke. Siis registreerisin ennast ümber poolmaratonile ja maksin ümberregistreerumise eest veel 10 euri, mille tulemusel kaotasin särgile õiguse.
Kokkuvõttes kui tõmmata paralleel, näeb see välja umbes selline, et tellite endale näiteks hunniku telekanaleid ja maksate selle paketi eest teatud summa. Siis saate aru, et vajate poole vähem kanaleid ja palute paketi ringi teha. Teile öeldakse, et jah, muidugi, võtame teilt kanaleid poole vähemaks, aga selle jaoks peate maksma paketivahetustasu ja kuutasu ka ei muutu. 

A tühja temaga. Ärajäänud maratoni järgsel hommikul on üsna tore tunne peeglisse vaadata ja nentida tõsiasja, et saab enamvähem tervena (st trennivõimelisena) ikkagi uude nädalasse ja ei pea ravimise peale aega raiskama.
Sest aega praegu väga ei ole.

Šokolaadiga on hetkel jälle hästi, kuigi nõuab üpris kindlat otsust ja teadvustamist, kui printeri juures on kommikauss, köögis on kringel ja sa istud 8 tundi täpselt nende kahe koha vahel ning sooja kringli imal lõhn imbub ninasõõrmetesse ja kuskile oimusagarasse. Nii lihtne on käsi välja sirutada. Aga põhimõtteliselt pole raske ka mitte sirutada. Ja iga kord, kui suudan käe välja sirutamata jätta, kasvab millimeeter sellist muhedat rahulolu. Kuna aju mitme probleemiga korraga ei suuda tegeleda, siis ma saan aru küll, et see tuleb mul praegu seetõttu nii hästi välja, et ma mingeid muid keerulisi asju edukalt ignoreerin ja edasi lükkan. Aga samas ma suudan ka seda arusaamist praegu enamvähem edukalt ignoreerida :)




2 comments:

  1. oli plaan sama pealkirjaga postitus teha, aga nüüd ma loobusin :)

    ReplyDelete
  2. võid ju ikka teha, sisu on ilmelt üsna erinev :)

    ReplyDelete

Õnneks lund ei ole

Vigastus tähendab tegelikult kaugelt rohkem kui tühipaljas fakt, et maraton jäi jooksmata. Alustades juba sellest, et haiguslehte ei võta...