Lootus sureb viimasena

Siit ta nüüd siis tuleb, publiku tungival soovil:
maraton nr 12 toimub 4 nädala pärast.
See plaan on paigas juba tegelikult üpris mõnda aega, aga ilmselgelt käis see klõps mu ajus, kus mulle jõudis kohale, et selle jaoks peaks peale unistamise ka veel midagi tegema, veidike liiga hilja, mistõttu tuleb nüüd üsna kaugel mugavustsoonist elada ja päästa, mis päästa annab. No näiteks eile olin ma ainuke lollakas, kes Järve metsas jooksis. Suured männid paindusid kahel pool teed tuules nii et isegi õudne oli ja kogu aeg vahtisin ülespoole püüdes kaardistada kuhu poole puud kukkuda võiksid. Rääkimata kõigest sellest, mis samal ajal taevast alla sadas ja et tuul tahtis kõrvad peast puhuda. Iga sammuga ümisesin omaette, et jälk-jälk-jälk-jälk-jälk-jälk! Aga põhimõtteliselt kui juba tossudega uksest välja olen astunud, on trenn sama hästi kui tehtud, sest ebamugavam osa on möödas. Kuna mõnus hoog on praegu sees, siis on elevust palju ja omamoodi põnev, millega see kõik seekord lõpeb. Praegu mul ei ole sellist tunnet, et see võiks kuidagi väga hästi lõppeda :)
Veidike teeb mulle muret endiselt jalg, aga  jooksu mõttes saan asju ikkagi teha enamvähem nii nagu vaja võiks olla. Seoses sellega teen ma esimest korda elus korralikult venitusi, painutusi ja kõikvõimalikke ette-, üles- ja kõrvalehüppeid :)  No ma olen seda mõnikord varem ka teinud, aga mitte kõike korraga ja mitte nii korralikult.

Praegu ma arvan, et olenemata selle maratoni tulemusest ma rohkem kunagi enam maratoni ei jookse. Sest ma ei kujuta ette, et ma võiksin veel kuidagi rohkem olla võimeline end distsiplineerima ja organiseerima või siis ajaliselt tegema seda pikema aja vältel. Tundub üpris ebareaalne.
Aga ma jätan endale õiguse ja vabaduse vajadusel ümber mõelda :)

Niisiis kihlveokontorid on avatud ja parematele kohad esiritta broneeritud :)

Pakkumisi saab teha siin