Aga ok, kuna ma esiritta kohad lubasin, siis ma justkui peaks ka seletama, miks etendust ei toimu, kuigi mul ei ole seda üldse tore teha.
Lühidalt läksin ma Tartusse kiiret 10 km jooksma (esimese kilomeetri jooksingi kiiresti), aga keset seda jooksu jalg ikkagi otsustas, et nõup, mingit kiiret jooksu ei tule. Lonkisin üle valu lihtsalt lõpuni selle. Õhtul jäi jalg juba päris valusaks ja siis ma juba suhtlesin paaniliselt tarkade inimestega ja uurisin, mis kuradi värk minuga on ja kuidas ma saaks ikkagi maratoni joosta. Vastused tulid sellised.. ärevaks tegevad, ütleme.
Kui ma järgmisel hommikul voodist välja astudes röögatasin nii, et kõik lapsed tõusid voodites istuli, siis ma sain aru, et tuleb ikkagi minna arsti juurde ja fikseerida olukord ja võibolla isegi ravida.
Arst keelas kõik ära muidugi terveks igavikuks või nii, aga esialgu ma sellesse ikkagi ülemäära tõsiselt ei suhtunud. Sest ega sa ei jäta ju maratoni sellepärast ära, et arst ütleb, et ära jookse :) Plaan on ju tehtud ja puhkus graafikus kirjas! Konsulteerisin veel tarkade inimestega. Üldiselt kiskusid vastused ikkagi ühte auku, aga paar optimistlikumat ikkagi oli ka ja esialgu ikka oli lootus, et.. ahh..
Ühesõnaga täna seda lootust enam ei ole ja see maraton jääb jooksmata.
Ja kokkuvõttes sai kõik alguse sellest, et ma lõin surnuaias jala vastu äärekivi. Ei ole olemas noh!
 |
| Värske pilt minust |
No comments:
Post a Comment