Alustades juba sellest, et haiguslehte ei võta ju, kui sisuliselt on töötamiseks kõndida vaja ainult autost oma lauani. Aga tegelikult ikka koperdasin kohvi järele ja tõin printerist pabereid ära ja kõndisin oluliselt rohkem kui niisama kodus vedeledes. Ja et olmemöll on ka niikuinii, sest mingil määral käisin ikka poes, pesin nõusid ja saatsin last kooli, ükskõik kas ma sain jalga maha panna või siis et väga ei saanud. Mis kõik eriti paranemisele kaasa ei aita.
Konkreetselt selle vigastuse puhul tegin ma parasjagu kuus korda nädalas jooksutrenni ja järsku enam ühtegi meetrit joosta ei saanud. Ega ka mitte kõndida. Mis tähendab, et kogu see rutiin, mille ma olin just ilusti sisse saanud, oli hoobilt läbi. Samas keha oli just ära harjunud koormusega ja terve esimene ja ka teine nädal ma tundsin, et mul on jube hea vorm ja läheb aina paremaks, aga ma ei saanud seda mitte kuidagi proovida või realiseerida, mis tekitas sellise kummalise konflikti, millega ma ei osanud suurt midagi peale hakata. Aga sain aru, et põhimõtteliselt oli kõik õigesti ajastatud. Välja arvatud pisiasi, et ei võtnud seda traumat piisavalt tõsiselt ja ei lasknud sellel korralikult ära paraneda.
Kui füüsilisest poolest rääkida, siis emost sain kaasa sellise jutu: "Kodus 2-3 päeva külmaaplikatsioone (jää peale panek) 10-15 min x iga 3-4 tunni tagant. Valu korral tbl. Paracetamoli maksimaalselt 1g x 4 öp, millele võib täiendavalt juurde võtta tbl. Ibuprofen maksimaalselt 400 mg x 4 öp. Rahu jäsemele, hoida kõrgemal, vältida jäseme rippuvat asendit. Verevalumitele Lioton geel. 3-4 nädalaks vähendada koormus jalale, vajadusel käimine abivahenditega, selle järel taastusravi. Raske füüsilise koormuse piirang 5-6 nädalat. Vajadusel töövõimetusleht perearsti juures."
Kõik. Siit edasi läheb tegelikult üsna huvitavaks, sest keegi sulle eriti väga ei ütle, millises vormis ja mismoodi ja kus ja kuidas sa peaksid taastusravi saama.
Õnneks aitavad sõbrad ja google. Ja aitab ka see, et ise tahaks hirmus kiiresti terveks saada, sest kohe tuleb lumi ju. See tähendab, et sa leiad ikkagi kõik need inimesed üles, keda sul vaja on asap .
Õhh. Natuke üle nelja nädala on nüüd sellest Tartust möödas ja eelmisel nädalal käisin ennast arstile uuesti näitamas. Arst võttis stoilise rahuga juba tuttava loomasüstla ja lükkas selle mulle seekord kanda. Mille peale ma jälle peaaegu pildi tasku oleks visanud, mitte niivõrd valu pärast, aga lihtsalt need süstlad on nii jäledad. No miks mul ei võiks olla selline vigastus, mille ravimiseks saab pikutada, jalg välja sirutatud pehme padjakese peale ja mingi aparaat tasa uinutavalt surisemas, ahh? Mis valusse puutub, siis valutama hakkas kogu värk alles korralikult pärast ja jõudis õhtuks umbes staadiumini "ahh, minge persse, ma ei taha kunagi enam joosta". Nooh, hommikuks oli see jälle taandunud staadiumini "kunagi ei taha maratoni joosta" ja eks ülejäänud arengud on teadagi pöördvõrdelises seoses valu ja mäluga. Tuhmub, tuhmub.. Igatahes mõned päevad hiljem hakkas valu tõesti tasapisi kaduma ja nädalavahetusel käisin kaks päeva järjest jalutamas juba. Minu arust ma isegi ei lonka enam. Või ma siis olen juba sellega harjunud.
Mis puudutab muid aspekte, siis jah, kindlustus küll katab suurema osa kulusid, kuid siiski maksad oma osa ärajäänud reisi ööbimiskuludest ikkagi kinni, sest sa oled ju lubanud, maksad emos, maksad arsti vastuvõtul, maksad apteegis, maksad taastusravi jne. Lisaks pead ignoreerima kõiki koledaid mõtteid, mis pähe tulevad (ja muidugi nad tulevad, sest aega on nüüd ju laialt käes), alates sellest, et sa ei ole eriti tore sõber ja et vat kui too päev oleks jätnud selle tegemata, siis vist oleks-poleks. Nagu mul üks hea tuttav ütles- see on nagu osaline identiteedi kaotus. Ja vot trenni tegemine on sellega võrreldes ikkagi väga lihtne. Vigastustest taastumine on advanced level.
Aga kuna ma olen ikkagi peaaegu et professionaalne vigastatu, siis ma olen suutnud üpris ratsionaalselt ja emotsioonivabalt paraneda ja teinud üpris teadlikult asju, millest võiks kasu olla ja mis on väga erinevad nendest asjadest, mida ma muidu teen. Niisiis olen ma käinud esimest korda elus vesiaeroobikas, õppinud vees vestiga jooksma, venitanud, painutanud, veel venitanud, leidnud veel ühe trenni, kus nagu mitte midagi ei tehtagi eriti, aga trenni lõpus on debiilselt hea olla. Hetkel olen ma valdavalt seisukohal, et ma elan üle selle vigastuse. Aga kohe hakkavad sõbrad jagama suusapilte ja selleks ma valmis ei ole, sest see sunnib otsa vaatama tõsiasjale, et tõenäoliselt jäävad sel talvel maratonid sõitmata.
Aga Amsterdami maratoni särgi tõi sõbrants ära ja ma lubasin, et panen selle selga, kui esimest korda jooksma lähen. Kahtlustan, et see on kõige kallim särk, mis mul kunagi olnud on :)
No comments:
Post a Comment