Monday, December 31, 2018

Apdeit

Nüüdseks olen ma olnud vigastatud nii kaua, et suurusjärk vist hakkab liginema kolmele kuule. Ei ole olnud lihtne :) Alates umbes 5. nädalast väga ei jaksa enam nädalates järge pidada. Kuskil 7-8 nädala peal tuli ikka hirmus auk ka korra, kui ma arvasin, et see jama ei lõppe enam mitte kunagi ära ja siis ma ei teinud mitte midagi, ülejäänud aja olen ikkagi pingutanud natuke, ennast kodust välja vedanud ja püüdnud mingit konditsiooni hoida, et pärast ei peaks alustama päris nullist ja + 10 kiloga. Õnneks on olnud ka piisavalt suunavaid jalahoope, mistõttu laias plaanis ei ole olukord väga hull.
Kuni detsembri keskpaigani hakkas jalg valutama kangi tõstes ja jalutades ja üleüldse. Samal ajal õnneks oli jube palju tööd ja eriti ei olnud aega ennast piinata mõtetega lähenevast lumest, suuskadest ja mingitest loomingulistest asjadest. Mis omamoodi oli üpris meeldiv ja muretu aeg :)

Kui lõpuks suusarada valmis sai, ei olnud ma sugugi esimene rajal vaid kogusin nädal aega vaprust, et katsetama minna, sest ma umbes arvasin, kuidas see lõppeda võib. Täpselt nii see lõppes ka nagu kartnud olin. Ehk siis esimene siiras rõõm kadus 1,5 km-ga ja 3 km peal andsin valule alla ja lonkasin koju.
See ei takistanud järgmisel päeval minna proovima klassikasuusaga ja see katsetus oli ainult õige natuke parem. Nende suuskadega koperdasin 5 km ikka ära. Ma isegi ei oska öelda, mis ühikutes oleks seda pettumust õige mõõta või millega võrrelda. Igatahes oli see suur.

Aga siis käsin ma füsioterapeudi juures, kes mind veidike retsis ja andis paar head trikki, mis ma ise natuke teistmoodi saaks teha kui ma sinnani teinud olin. Ja kui ma sealt uksest välja astusin, siis mul oli tunne, et maailm on muutunud.
Ja asjad hakkasidki tasapisi muutuma. Mõned päevad hiljem sõitsin klassikasuusaga (kuni valuni) 7km. Jõuluks võtsin endale aega, magasin neli päeva, olin natuke rebel ja lõhkusin natuke traditsioone, st kohandasin nii nagu mulle sobis ja see kõik mõjus väga tervendavalt.

Tagasi linna jõudes võtsin kõigepealt vabatehnikasuusad ja uhasin 13 kiltsa nagu naksti ilma et kuskilt midagi häda oleks teinud. Pärast muidugi veidi andis jalg endast märku, aga see ei ole enam tähtis, sest suusatada oli nii hea. Kuigi tõe huvides ütlen ka, et sellest järgmine kord suusakdel ei olnud enam nii lootustandev ja maratonidest me ikkagi veel ei räägi.

Kui veel tagasi vaadata aastale 2018, siis kuigi jooksmise mõttes läks kõik untsu ja valesti, siis suuskadega sai ikkagi pööraselt lahedaid asju tehtud ja nuriseda pole põhjust. Uuel aastal kõigepealt vaja ravi lõpetada ja eks siis näha ole, kas ja millised hullud mõtted pähe tulevad. Karta on, et küll nad lõpuks ikka tulevad! :)

No comments:

Post a Comment

Apdeit

Nüüdseks olen ma olnud vigastatud nii kaua, et suurusjärk vist hakkab liginema kolmele kuule. Ei ole olnud lihtne :) Alates umbes 5. nädalas...