Lumi! Lumi!

Oomaigaad kui lahe talv oli preemiaks, et ma ei mäleta enam mitu niru talve sai ära kannatatud.

Eile lõpetasin suusahooaja selleks korraks, sest kergelt hakkas ilmnema väsimusemärke ja +8 kraadiga on ikka maru palav suusatada ka.

Kui isiklikumast küljest otsa vaadata suusahooajale, siis oli see paksult täis väga lahedaid hetki, radasid, kus kunagi varem suusatanud pole, kõikvõimalikke ilmaolusid ja ehedat suusarõõmu. Kui kuidagi püüda kuskile mahutada, siis temperatuuride poolest vist kõige külmem oli -17 ja kõige soojem +9, aga kõige rohkem oli ikkagi sellist lahedat -2.. -5. Kõige lähem rada, kus ma sõitsin oli Järve mets ja kõige kaugem Otepää. Järve metsas sõitsin lugematu hulk kilomeetreid, või noh ma ei viitsi neid kokku lugema hakata. Nädala sees oli seal maru vähe suusatajaid ja seetõttu oli see tükk aega mu lemmik rada.

Aga sinna vahele käisin ma kohtades, kus mitte kunagi varem ei olnud suuskadega asja olnud. Ehk siis mu isiklik suusakaart täienes selliste radadega:

Märjamaa- sealt ma pilti ei teinudki, sest läksin sinna võistlusele ja telefon oli autos, pärast sõitsin jällegi kohe minema.

Pirgu 

Rapla- ka sealt jäi pilt tegemata, sest oli pime ja külm ja lihtsalt ei tulnud pähe

Jüri

Saku 

Keila

Hiiumaa  Paluküla suusasõit,
14 km uisku, sain seal 4. koha. Ülitore reis oli

Palivere

suvila :)

klassika :) 

Kolgaküla

Ja siis ükskord me sõitsime täiesti suusakauge sõbrannaga niisama Sütiste pargis puude vahel ja lobisesime maast ja ilmast.

No ja siis veel need rajad, kus varem ka suusad maha on pandud ehk siis Nõmme ülemine, Nõmme alumine, Nõmme Harkuga, Harku ilma Nõmmeta, Pirita, Elva, Otepää, Alutaguse, Valgehobusemäe. Mõedaku, Jõulumäe. Vist sai kõik kirja.

Ja siis kõik need eksklusiivsed trennikaaslased, kes muidu kogu aeg suusatamist vihkavad ja need ikka ka, kes armastavad. Suusapisikut sai igatahes külvatud kamaluga siia- ja sinnapoole ja selles suhtes oli küll lahe talv.

Maratonidest rääkides- sõitsin ühe maratoni, kohe kõige esimese Viru. Kuna mul viimased 4 km andis seal vana hea sidekirme tunda, siis ma finišiks otsusatsin juba ära, et ei tee rohkem maratone enne kui märtsis. Ja ma ei teinud ka. Märtsis jällegi jäid kõik maratonid ära. Eelnevast tulenevalt sai terve hooaeg läbitud vigastusteta ja suhteliselt mõistlikult, ma ütleks.

Aga et isu ei kaoks, elu liiga igavaks ei läheks ja silm ikka säraks, mõtlesin, et teen naljapärast ära Raplamaa suusasarja, mis pidi koosnema viiest võistlusest, millest päriselt toimus kolm: Märjamaal 6,3km uisku, siis Pirgus 7,6 km klassikat ja Raplas sprint. Novot seal sai nalja kõvasti, sest esimest korda elus suusatasin eraldistardist ja Märjamaal esimese saja meetriga sõitsin ennast täiesti sodiks, ülejäänud maa lihtsalt kuidagi kulgesin finišini keppide najal. Klassika läks vähe paremini, kuigi seal jällegi tekkis rajal olukord, kus pidin ootama konkurenti järgi hüüdmiskaugusesse, et teada saada, kumbalt poolt rada läheb. Sprint vääriks muidugi omaette postitust, sest see alles oli midagi. Esiteks oli mingi suvaline tööpäeva õhtu, väljas oli 15 kraadi külma, pime ja kuna väga palju varem ei õnnestunud töölt ära hiilida, siis ei olnud ka aega enne seda rada läbi sõita. Ehk siis eraldistardist 1,7 km (mis juhendis oli vist mingi 1,1 või 1,3), mis tundus nii õudselt pikk, et ma vahepeal kahtlesin, kas ma mingit valet rada ei sõida. Aga ei sõitnud. See pimedas võõral rajal täiskiirusega sprntimine oli üsnagi adrenaliinirikas, kuigi rada ei olnud raske. Siis selgus, et osalejaid oli nii palju, et tuleb finaal ja tuli see finaal ka ära sõita siis. Jätkuvalt oli -15 kraadi ja kahe stardi vahe mingi 40 minutit vist ja nii õudselt külm oli. Noh, kui sa muidu sõidad ikkagi maratoni, siis sprindifinaalis tahaks ikka võtta rahulikult koha tagareas ja tõsta kepid üles, et kõik minema läheks ja saaks rahulikult tulla sealt :) Aga tuli võtta ikkagi joonele ja vajutada nagu kannatas. Sprindijalga mul jätkus täpselt kuni tõusuni (mis oli umbes 300 meetrit), seal kõik kadusid eest, aga ma sain aru, et kui see tõus oleks tulnud natuke hiljem, siis ma oleks ikkagi tõusuni jõudnud tempos püsida. Ehk siis nõrgad kohad joonistusid üsna reljeefselt välja selles sarjas. Aga siis peatas valitsus võistlushooaja ja nüüd see on kõik pooleli, ilmselt nii ka jääb. Selles mõttes on kahju, et just pikad distantsid ja raskemad profiilid jäid ära, mida oleks tahtnud rohkemgi sõita. Hetke seisuga olen ma sarja kokkuvõttes vanade naiste arvestuses 3. kohal ja juhendi järgi peaks mulle see 3. koht ka jääma. Juhei!

Aa, ja siis märtsis tuli meile Pillega pähe siuke mõte, et teeks kaasa ühe virtuaalse challenge, ehk siis suusataks 5. märtsist 3. aprillini 220 km, mis alguses tundus täitsa okei, sest keskmiselt tegi see umbes 8 km päevas ja kui üks päev vahele jätta, on ka nagu okei. Aga siis läks järsku kohe jõle soojaks ja tuli hakata varuga ette sõitma, et lume peal ikka jõuaks ära teha. Ja andis ikka kangutada :) Eilseks jäi mul veel 19 km sõita ja läksin veits varem töölt ära, et see korraga ära sõita. Karistuseks töölt varem ära hiilimise eest oli esimene tund aega väga palav ja raske. Sõitsin mütsi ja kinnasteta, aga ikka higi tilkus suusale. Aga siis läks päike looja ja viimane kümps läks lahedalt ja mõnuga. Päris viimased 2 km kütsin veel võidu kahe tuttava tüdrukuga ja siis saigi kõik.

Ühesõnaga nautisin täiega kõiki 650 kilomeetrit. Osad olid ikkagi natuke armsamad kui teised.