Maraton, mis sai plaanidest maha kriipsutatud

Õhtul ma mõtlesin kõigepealt läbi, misasja ma üldse viimane nädal teinud ja söönud olen. Noh, väga hull ei tundunud. Puhkamise osa oli kõige puudulikum, muus osas polnud väga hull. 21 oli ikkagi niikuinii plaanis ja sellejaoks ettevalmistused tehtud. Öösel vähkresin nagu vurr voodis, nägin totraid unenägusid ja kui kell lõpuks helises, ei olnud mingit soovi ennast püsti ajada.
Juba enne starti olid mul jalalihased kanged. Venitasin küll, aga ei olnud sellist head tunnet. Kui stardipauk käis, mõtlesin, et sooh, nii kangete jalgadega küll kaua ei jookse. Haakisin ennast 5 tunni omadele sappa ja hakkasime tasapisi minema. Igakord kui joogipunktis spordijooki jõin, läksid jalad justkui veidi paremaks ja lasi ilusti joosta. Kuskil 15. km-l läks päris heaks ja kuna 5 tunni omad jooksid minu jaoks liiga kõikuva ja veits aeglase rütmiga, siis sain neil isegi eest ära paarisaja meetriga. Ilm oli ilus ja kõik oli okei.
Kui esimeselt ringilt tulin, hakkasin ootama seda ärakukkumise hetke. Eelmisel korral see kohe teise ringi algul juhtus. Sel korral jooksin ilusti edasi, väga hea oli joosta, tempo püsis, jalad olid uuesti veits kanged, aga see ei seganud.
Ja see mõnus ühtlane jooks kestis 32. kmni (10 km vaheaeg 1.11, 20 km vaheaeg 2.22, 30 km vaheaeg 3.33) Siis tabasid mind kõigepealt krambid, millest ma sain kenasti üle. Ja siis lõi paremasse põlve sellise valu, et ei olnud enam võimalik joosta. Täiesti järsku tuli ja lahti sellest enam ei saanud. Proovisin küll paari sammu kaupa vahepeal joosta, kuid see oli jube valus. Meditsiiniline personal pakkus jääd ja soovitas edasi lihtsalt jalutada ja vaadet nautida. Noh, nii ma tegingi. Kuna ma esimesed 30 km nii hästi jooksnud olin, siis katkestada polnud mingit pointi, pealegi oli Piritalt koju vaja nagunii saada.
No eks ikka on veits kahju, 10 km enne lõppu olin ilusas 4.55 graafikus, aga jah, kahjuks polnud midagi enam teha. Üle valu ei tahtnud ka pressida, polnud mõtet asja veel hullemaks teha. Viimase laskumise ja lõppusirge pressisin küll hambad risti joostes ära.

Muus osas oli üllatavalt kerge. Mingit jubedat väsimust ei tulnudki, selg ei hakanud kordagi valutama ja kogu see suremise faas jäi seekord ära. Ikka väga suur vahe oli eelmise aastaga.
Eks põlvele sai arvatavasti saatuslikuks vähene jooksukilometraaz ja eriti just vähe asfaldikilomeetreid. Sellel aastal ainult 250 km all enne maratoni. Aga üldfüüsilist on palju tehtud ja seda oli ka selgelt tunda rajal.

Kokkuvõttes jäi siiski selline hea tunne. Hea, et otsustasin minna. Veel parem, et finishiaja sain kirja. Ja see finishiaeg on 21 minutit parem kui eelmisel aastal, vaatamata kõigele. Päris hea vormiga lähen suusahooajale vastu, see on teadmine, mis sealt rajalt sain.
Täna on tunne.. nagu polekski maratoni jooksnud. Ainult põlved on valusad, kuid üldiselt on pärast Mariuse trenni tunduvalt kehvem tunne olnud :D

Tänud Aivole, Mariusele, kõigile ergutajatele, kaasaelajatele ja pöidlahoidjatele!
Ametlik lõpuaeg vist 5.35.45