Ainult ajanappus mu hinge kriibib

Oeh. Kus ma jälle jäingi.
Ahah. Nohu kestis kenasti kaks nädalat, paar päeva tagasi lõpuks andis alla ja kadus.

Kiire on koguaeg, palju kohustusi, palju kohti, kuhu oleks vaja jõuda, palju asju, mis vaja teha ja aega - teadagi- pole.
Päevaplaan on mul 15 minutilise täpsusega paigas ja kogu selle paranemise aja sisustasin hoolsalt arvutamisega, kuhu paigutada trenne ja kuidas jõuda kindlaks kellaajaks kuskile vajalikku punkti.
Noh, päevaplaan on mul umbes selline: ärkan 6.45, ajan lapse nr 1 üles, teen teisele lapsele lasteaeda vajalikud söögid kaasa, ajan üles lapsed nr 2 ja 3 ja vean nad lasteaeda, kihutan tööle. Õhtul stardin kl 17 töölt, korjan lapsed peale, kiirelt valmiv õhtusöök (aega on 22 minutit), annan lapsed üle ja kl 18 olen trennis. Hiljaks jään alati muidugi, aga viimasel korral ainult 4 minutit, nii et peaaegu tuleb välja juba.
No ja siis järgmine päev on selline, et kuni õhtuni on sama, töölt pean tulema ära 20 mintsa varem, võtan lapsed lasteaiast, viin ühe lapse koju, teise lapse laulma, kappan koju, õhtusöögi valmistamiseks 52 minutit aega ja kl 19 olen trennis. Seal sain viimati adminnilt pileti kellaajaga 18.59.53, nii et ka peaaegu jõuan. Natuke on logistikat vaja parandada veel, et kõik sujuks.
No nende päevadega on enamvähem juba sisse harjutatud. Aga ületamatuks on osutunud hommikune trenn, mis plaanipäraselt peaks hakkama kuskil 7.20 ja vat selleni ma küll reaalis veel jõudnud ei ole. Peaks minema varem magama, aga esimest korda õnnestus see mul just alles eile õhtul.

Novat. Lühidalt olen vahepealse tatitõve ajal teinud 4 korda trenni. Kaks nendest rullsuuska (mõlemad 2 tunnised), üks venti ja üks jõutrenn. Graafikusse pole oma asjadega jõudnud, aga väga palju maas ka pole. Teoorias on selge, et saab küll, kui piisavalt tahta. Praktikas on arenemisruumi. Aga eks ma pusin edasi ja küll asjad jooksma saavad. Kõik on võimalik, kui piisavalt tahta. Ja kui ikka ei saa, siis pole piisavalt tahtnud. Mulle meeldib nii mõelda.