Öäää

Eelmise esmaspäeva rullsuusk oli jube mõnus trenn. Trenne oli vahele jäänud ja selline trennipuudus oli, et kohe jube mõnus oli sõita. Treener alguses filmis, kui esimest ringi keppideta sõitsin. Pärast sõitsin keppidega ja märkamatult muudkui tempo tõusis. Treener iga ringi ajal ütles, et misasja sa kiirustad. Noh, siis võtsin jälle aeglasemalt, aga ei suutnud seda aeglasemat tempot kuidagi hoida, ikka ringilt tulles tulid inimesed selg ees vastu. Lõpuks oli nii, et viimase ringi jaoks käskis kellelgi järgi sõita, kes oskab rahulikult sõita kuna ma iseseisvalt sellega hakkama ei saa :)
Sõitsin umbes 17,5 km, täpselt ei mäleta ja kell hetkel keeldub koostööst ja mõtleb elu üle järele.

Neljapäeval käisin venttis, esimest korda siis selles raskemas trennis. Teise venttiga vahe siis selles, et kõiki harjutusi kolm seeriat, aga selle eest veerand tundi lühem trenn. Novat, seal siis punnitasin küll nii nagu jaksasin (ja jaksasin rohkem kui kunagi varem), hingasin nagu treener käskis ja sain tehtud isegi sellised harjutused, mida ma varem pole jaksanud. Okei, ma ei jõudnud neid eriti tihedalt teha, aga vähemalt omas tempos suutsin ilusti kaasa teha. Ainuke harjutus, mis on endiselt ületamatult raske mu jaoks, on üks harjutus, kus korraga tuleb maast lahti tõsta vastaskäsi-vastasjalg. Ei saagi aru, kas asi on kehvas tasakaalus või puhtalt jõus, aga vat selle harjutusega ma veel hakkama ei saa. Vat seesama harjutus, mida siin pildil trennikaaslased kenasti teevad. Täitsa arusaamatu, miks see minu jaoks nii jube raske on.
Väga minu trenn oli. Raske oli ja pidi pingutama. Pärast trenni käed ja jalad värisesid tükk aega. Samas tegi rõõmu, et võrreldes mu eelmise sügise esimeste ventti trennidega on vahe ikka üüratu. Jee, mul ongi mingid lihased juba kuskil!

Reedel tegin kiire reanimeeriva lõuna ujulas. Ujusin 600 meetrit, rohkem ei viitsinud. Ventti hakkas juba lihastesse kohale jõudma ja käed väsisid ära. Aga selle eest juhtus õhtul mingi imelik värk ja auto ei läinud lasteaia juures enam käima, mistõttu jätsin auto lasteaia juurde, võtsin lapse ja läpaka selga (kokku vast 20 kilo kanti) ja trampisin kilomeetrikese jala koju. Väga väsitav ettevõtmine oli. Õhtul käsi enam klaviatuurini tõsta ei viitsinud.
Olgu öeldud, et pärast läks auto muidugi jälle ilusti käima:)

Eilne rullsuusk osutus ootamatult raskeks, kuigi ma laupäeval- pühapäeval puhkasin. Jalad olid kanged, käed olid kanged, selg jäi kangeks ja siuke tunne oli, et kogu raam on kõver. No pikapeale nagu läks veidi paremaks, aga üldiselt sellist väga head tunnet ei tulnudki. Treener muudkui kommenteeris, et see on valesti ja too on valesti ja ühte viga korrigeerides tuli kohe teine asemele. No viimane ring tuli minu arust juba enamvähem normaalselt.

Pärast vaatasime videost oma ukerdamisi ja see pilt, mis avanes oli küll hoopis kehvem kui ma ise arvasin. No siuke täielik vuss. Umbes nagu esimest korda elus oleks suusad jalas. Keppideta sõites käis mu vasak käsi mingit täiesti veidrat trajektori mööda nagu oleks tegemist mingi raskema liikumispuude või koordinatsioonihäirega. Õuduk.
Õhtul kodus teleka ees mõtlesin, et ei tea, kas peaks mõtlema hakkama ala vahetamisele. Et äkki ma ei õpigi kunagi normaalselt suusatama. No ikka veits nukraks tegi. Mees soovitas jõutõstmist proovida, et hea lihtne, pole mingit tehnikat, muudkui uhad valku sisse ja tõstad rauda. Jõuad või ei jõua, lihtne :)

Hommikul keerles maakera jälle õigetpidi ja tõstsin suusasaapad uuesti autosse.