Rogain

Rogainile meelitas mind kevadest saadik sõbranna Anne ja eks kergekäeliselt sai "davai, lähme" ära öeldud. Kui maratoni plaanid untsu kippusid minema, ütlesin oma "jah" sõna ära, no et kompensatsiooniks või nii. Aga maraton sai siis ikkagi kogemata joostud, samas oli Anne meid juba rogainile kirja pannud ja nii siis lõpuks juhtuski, et 3 nädalase vahega sai tehtud maraton ja 8 tunnine rogain.

Kuna ma ikka viimase hetkeni lootsin, et ehk Anne mingil põhjusel ei saa tulla, siis ei olnud ma selleks ka eriti hoolsalt valmistunud. Esiteks olid viimase kaks nädalat kohutavalt kiired ja teiseks tegin sel teisipäeval hooaja esimese venti, kus trennis tundsin ma end paremini kui kunagi varem, kuid selle eest olid tagumised reielihased veel laupäeval stardis ka valusad.
Noh ühesõnaga kimasin hommikul Karepale (vastu tõusvat päikest) ja läks lahti. Kuna joogisüsteemi mul pole, siis võtsin kaasa lapse koolikoti, kuhu viskasin joogipudeleid ja süüa. Sellega jooksmine oli nii piinarikas, et kuskil teise punkti juures viskasin selle puu alla maha, võtsin kaasa kaks pooleliitrist veepudelit, paki sefiiri ja ühe geeli. Sefiiri ja geeli toppisin taskusse, kummassegi kätte üks pudel ja nii siis mindud sai. Ühtlasi ununes ka telefon kotti, mistõttu me pidime rajal teiste käest kellaaega uurima ja veidi see meie arvestust segas siiski.
Noh, nii me siis seal metsas kulgesime. Sõbranna on mul vana ekstreemsportlane, noorena oli lootustandev laskesuusataja, nüüdseks on tal lapsi veel rohkem kui mul ja pikad pausid vahel, kuid on hakanud tasapisi trenni tegema ja mu hirm, et ma ei jõua tal sabas püsida, osutus täiesti põhjendatuks. Kui siledal maal jooks oli igati okei, siis maastikku valdas ta ikka minuga võrreldes väga profilt, vaatasin kuidas ta liigub ja mõtlesin, et njaa.. kogemused, kogemused. Mina siis käisin üldse elus esimest korda metsas ja mul polnud õrna aimugi sellest, mis mind ees ootab.
Esimesed 3 tundi ma mõtlesin, et persse, kes mul käskis siia võssa ronida ja et olgu see viimane kord. 3 tunni möödudes tabas mind sama põlvevalu, mis maratonil ja siis sai mõnda aega lihtsalt longatud. Valu hakkas jällegi pärast üht asfaldilõiku. Aga siis tuli kohe pehme soo ja kannatas vahepeal kiiremaid liigutusi ka teha. Annel hakkas puus tunda andma ja siis võtsime edasi vähe rahulikumalt. Kuskil sealtmaalt kadusid ka sellised mõtted, et mis kuradi pärast ma siin olen. Tasapisi hakkasin üht-teist kaardist taipama, tasapisi sain pihta, kuhu astuda ja kuhu mitte ja täitsa mõnus oli. Ilm oli super ja seltskond samuti.

Ekstreemseim hetk oli see, kui minu ees jooksnud Anne järsku kadus eest- puusani laukasse. See käis nii kiiresti, et mul läks hetk aega, et üldse aru saada, mis juhtus. Suht kerge vaevaga õnnestus ta sealt välja tirida ja jalanõud jäid tal ka jalga, aga ära ehmatas küll korralikult :)

Legendi järgi (mida ma pärast võistlust kodus lugesin) ei oleks pidanud üle põlve vett olema kuskil, kuid meie igatahes läbisime mingi ojakese kaks korda vööni vees, mistõttu sefiir taskus muutis veidi oma tahket olekut ning omandas kergelt mudase maitsevarjundi ja ma mõtlesin, et isegi hea, et telefoni seljakotti unustasin.

Noh ja nii ta siis tehtud saigi. Liitri vee, ühe geeli ja paki sefiiriga. Keegi oleks võinud mulle ainult öelda, et sellisele üritusele paljaste säärtega pole tark minna :D Seelikut ei saa nüüd mitu kuud vist selga panna, sest jalad on nii ära kriibitud ja lõhki.
Aeg läks metsas üllatavalt kiiresti, ei saand arugi, et NII kaua seal oldud sai.
Metsas olime kokku 7.34 ja 74 naiskonna hulgas saime 28. koha, mis on ülikõva ja suht uskumatu tulemus. Üldkoht oli 197 ja kokku finishisse jõudis 350 võistkonda.

Kukkumiste skoor jäi meil võistkonna siseselt 5:3 minu kasuks, Annel siis selle eest laugas juurde :D