Kui palju tatti mahub ühe väikse nina sisse?

Selle nädala vastuseta küsimus. Samast seeriast, et kust tuleb tolm ja kuhu kaob armastus?
Noh, eks arvata oli, et liiga väike vahe maratoni ja rogaini vahele jäi ja lisaks see rumala peaga tehtud venti trenn paar päeva enne rogaini pidi kuidagi märku andma, et nüüd sai tiba palju, nii et see ei tulnud erilise üllatusena. Või noh, tegelikult tuli ikka küll, sest ma nii labaseid haiguseid tavaliselt ei põe. Kui juba haige, siis vähemalt bronhiit või püelonefriit, aga mitte mingi labane tatitõbi.
Pühapäeva öö vastu esmaspäeva oli kõige hullem. See möödus valdavalt nina nuusates ja kirudes, et kodus pole ühtki nohurohtu. Keset ööd hakkas nii külm, et panin akna kinni, ladusin mitu kihti riideid selga ja otsisin paaniliselt korterist veel ühte tekki. Siis tuli idee, et kraadin ennast õige, et kindlasti mul on mingi 39 palavik. Selline ootusärevus oli täitsa sees kuna mul pole umbes 15 aastat palavikku olnud. Kraadiklaas näitas 37,1! Misasja? Mul nii kohutavalt halb olla ja närused 37,1 kraadi kõigest. Ma ütleks, et olin isegi veidi solvunud. Edasi hakkas soe ja siis talumatult palav ja pärast läks isegi paremaks veidi. Hommikul mõtlesin, et kui palavik on alles, siis tööle ei lähe. Tühjagi - 36,9 näitas. Ma arvan, et see kraadiklaas ei tööta.
Järgnevad päevad on olnud tunduvalt paremad, aga sellest kohutavast nohust pole ma tänaseni vabanenud. Ninaalune on juba katki nuusatud ja lõppu ei paista. Küüslauku söön nagu õuna, jooditäppidest talla all on saanud suured laigud, aga ei midagi. Varsti hakkan katsetama Leedu rekkajuhi soovitust, et soolvette riivida kaneeli ja see ninna tõmmata. Pidi väga vastik, aga tõhus olema.
Äkki peaks juba sokid jalga panema?

Seega pole ma ka trenni teinud. Aga kuna muidu olemine pole paha, siis selle eest olen ma palju muid asju jõudnud ära toimetada ja palju tööd teinud. Seegi hea. Saab suusahooajal lõdvemalt lasta.

Põlv valutas 2-3 päeva, enam ei mäletagi täpselt. Guugeldasin välja, et tõenäoliselt on tegemist reie sidekirme pingutaja vigastusega, mis on tüüpiline ülekoormusvigastus ja tekib koormuse liiga järsul suurenemisel. Noh, kirjelduse järgi tundub see mulle igati sobilik diagnoos. Eriti see osa, et nagu enamuse teiste põlvevigastuste puhul, on ka siin paranemise võtmeks puhkus. Läbi valu jooksmine võib olukorra ainult halvemaks muuta. Põletiku vähendamiseks ja seeläbi paranemisele kaasa aitamiseks võib põlve välisküljele jääga külma kompressi teha. Tavaliselt aitab see probleemi lahendada mõne päevaga. Siuke vigastus on täpselt minu jaoks sobiv.

Nii et siiani on mu uus treeninggraafik alles teoreetilist laadi ja pole veel selge, kas see mulle üldse sobib. Järgmise nädala teen ka vähe vaiksema veel igaks juhuks ja vaatan, kuidas organismus üldse trennile reageerib.