Luuümbrise põletik

Viimase postituse ja arsti vahele mahtus veel üks hirmus Pärnu ots autoga. Kui ma lõpuks linna tagasi jõudsin, olid mu jalad juba korralikult paistes ja valutasid vahet pidamata. Tunne oli nagu sääred hakkaks lõhkema. Päris jube tunne oli.

Neljapäeval siis õnnestus arsti juurde jõuda ja ametlik diagnoos siis ongi luuümbrise põletik. No eks ma seda arvasin ise ka, aga kogu internet ju väitis, et see paraneb 3 nädalaga ja ravib ainult aeg. Õigupoolest järgnes alati sellele lause, et juhul kui ei parane, siis.. aga nii kaugele ma ei lugenud. Pärast lugesin, aga see oli liiga hirmus, et midagi taolist võiks minuga juhtuda. Oleks võinud 2 nädalat varem minna ühesõnaga. Aga siis veel nii hull polnud ju :) Kui ma nüüd tagant järele mõtlen, siis hulluks läks pärast seda, kui sai veidi veini ja õlut joodud. Ei tulnud selle peale, et seisund nii kehv on, oma arust oli juba peaaegu korras.
Arstionu võttis sellise poole meetrise nõelaga loomasüstla ja lükkas selle mulle mõlemasse säärde. Ütleme nii, et süstla nägemine tekitas peaaegu südari, aga protseduur ise väga hull polnudki.
Pärast süste hakkas paistetus tasapisi alla minema ja jalavalu natuke järgi andma. No eks ikka valutavad, aga vähem. Iga päev on grammi võrra parem.

Arstionu lubas ujuda ja rattaga sõita. See siis esialgu kõik. Kumbagi ma neist ei teinud, sest a) Tallinnas pole ratast ja ratas mulle ei meeldi b) ujumiseks peab jõle kaugele minema c) kokkuvõttes olin ma ikka täitsa läbi kah. Täitsa adekvaatsed põhjused minu arust. Magasin hoopis 15 tundi ööpäevas ja käisin vaikselt jalutamas mööda kultuurikilomeetrit (muuseas, kas keegi oskab öelda, mis seos sellel kilomeetril täpsemalt kultuuriga peaks olema?). Jalutamine on väsitav. Ja palav on ka ju.

Hetkel väga ei stressa. Uuel nädalal uued süstid ja küll ta paraneb.
Stockholmi maratonist sai päris valus õppetund. Loodetavasti ma suudan sellest midagi õppida ka.