Sunday, January 12, 2014

Ja lund sajab!


Uuel aastal olen ma käinud kaks korda imikas ja kaks korda rullitamas.
Rullsuusa trennid on väga mõnusad olnud. Selline õige ja hea tunne kuidagi. Kuigi ühe trennis sadas padukat  ja laine loksus üle rullide, oli ikkagi väga okei. Nagu ei peakski inimene midagi muud tegema eks. Kiivrit pole viitsinud enam pähe panna ehk siis muutun tasapisi hooletumaks. Mul on väga raske kujutada ette, kuidas siledal maal rullidega pea peale kukkuda. Samas ma tean, et kui keegi sellega üldse hakkama saab, siis olen see raudselt mina. Aga mulle kuidagi tundub, et müts on parem valik kui kiiver. Korraga nad pähe ei mahu.

Imikas on olnud jälle hoopis teiset ooperist. Esimene imikas oli raske, sest koguaeg oli muudkui tõus ja tõus ja tõus. Ja mitte mingi normaalne vaid selline vastik pehme pinnasega, mis tundub, et mulle üldse ei sobi. Kuskilt maalt lõi sääred valusaks kergelt ja tulin varem ära.
Teine imikas oli veel hullem. Miski 4 või 5 korda sellest mäenõlvast üles läksin, siis oli selline blokk ees järsku, et ei tahtnud ühtegi meetrit enam. Jalad hakkasid valutama ja konkreetselt süda läks pahaks. Tulin veel varem ära kui eelmine kord. Ei oskagi kommenteerida, kas asi on tõusudes või pigem hoopis mäest alla jooksmises, aga kuidagi ei sobi üldse praegu see trenn. Loodetavasti saab edaspidi suusatada ja pole vaja seda teha enam.
Need imika "augud" on päris muret tekitavad. Peaks mõne targema inimese käest küsima, mida see kõik tähendab ja kuidas seda lahendada. Muus osas ja muul ajal on tunne peaaegu et suurepärane. Pärast trenni pole jalad valutanud.
Vot. Kaal karjub endiselt, et astuge palun ühekaupa. Aga töö käib ja paanikaks põhjust pole vast. Või noh, pole seni kui klassikasuusaga sõita ei saa. Ja küll määrdevõlur midagi välja mõtleb vajadusel :)

Hetke seisuga ei plaani ühtki maratoni suusahooaega, aga keegi ei usu seda millegipärast. Ma ise veel usun.
Praegu sajab akna taga laia valget lund. Mis toob naeratuse näole ja puha. Kasvatan iseloomu ja suusanälga ja enne homset ei lähe. Tõlge on, et hoian jalgu ja ootan kuni põhjad kinni sõidetakse.

No comments:

Post a Comment

Meie muusika on minoor!

Kui vahepeal läks jooksuga juba päris kenasti ülesmäge (mis pigem tundus nagu allamäge.. heh, eesti keel on ikka ilus!), siis nüüd on kohal ...