Thursday, January 2, 2014

Uus ja hea

Ahoi!
Niih. Puhatud!
Noh, aastal 2013 puhkasin ma nädala juulis ja nädala detsembris. Mõlema puhkuse ajal oli 10 kraadi sooja ja iga päev sadas vihma :) Mis tähendas, et suusalund võis ainult unes näha. Põhimõtteliselt Jõulumäel ka mingi kunstlume riba oli, aga ei kutsunud üldse ja lõpuks ma ei võtnud suuski isegi kaasa.
Niisiis ma magasin, magasin ja magasin. Ja siis magasin veel. Sõin ka muidugi. Ja vaatasin telekat. Ühesõnaga ootasin kannatlikult kuni mahakulunud teflonkiht taastub :)
Linna tagasi tulles leidsin päris postkastist päris jõulukaardi, mis oli päris ise tehtud ja kohutavalt armas. Tervitused saatjatele! :)

Sporti ei teinud üldse. Mingi 12 päeva järjest vist. Kui mitte lugeda spordiks seda, et ma kogemata angry birdsiga brontode kuuse otsast ühe klaasist käbi alla viskasin.

Aga lõpuks ma ajasin ennast ikkagi püsti. Panin tossud jalga ja sörkisin väikse ringi. Ja see polnud paha. Päris aasta lõpus panin alla rullsuusad, mida ma kolm kuud puutunud polnud. Oodatud koperdamise asemel oli jalg kuidagi väga kindel ja tunne väga väga hea. Selline.. juhuu! :) Isegi kiiretel lõikudel tasakaal ei kadunud. Nagu oleks alles eile sõitnud. Jalad ka valutama ei hakanud.

Uus aasta hakkas mitmete väikeste tujutõstvate seikadega. Näiteks et 1.jaanuaril läks auto käima. Ja läheb nüüd iga naks. Mitte küll võtmest nagu normaalsed autod vaid juhtmetest, aga noh, see on vähetähtis ju sisulisest küljest. Eesti nokitseb! :)


Plaanid aastaks 2014 ühtivad hetkel üks ühele Suumani Sassi luuletusega "Mida ma tean Hollandist?" Ehk siis puuduvad täielikult. Mis ei tähenda, et neid ei tule. Tuleb kindlasti. Ootame selle lume ära kõigepealt.

Head uut aastat siis! Las siis tuleb äge aasta. Ma tean, et tuleb.





No comments:

Post a Comment

Õnneks lund ei ole

Vigastus tähendab tegelikult kaugelt rohkem kui tühipaljas fakt, et maraton jäi jooksmata. Alustades juba sellest, et haiguslehte ei võta...