Esimesed 100 km suusatatud

Eelmisel nädalal käisin 3 korda suusatamas.
Kaks rahulikku uisku ja üks mitte väga rahulik klassika.

Nädala lõpus oli suusalaager, kuhu ma üldse ei plaaninud minna. Aga kui ootamatult selgus, et pean sõitma mulki, hakkas juba ajus mingi skeem tekkima. No et kaugel see Otepää sealt siis enam on ja võiks ju tiiru läbi sõita. Kui ma laupäeva hommikul suusad tõesti autosse tõstsin, siis ma tundsin üle pika aja sellist lahedat "hullukat", et mida iganes, aga suusatama ma lähen. Noh, hea märk, mis muud :)

Ja pühapäeva hommikul ma Otepääl suusatasin. Klassikat. Nii hea oli. Isegi tõusud ei tundunud hullud. Tõe huvides siis ütlen ära, et mingid lihased andsid kolmapäevani kergelt tunda.
Mis ma Otepääl tähele panin, oli see, et laskumised on hakanud meeldima. Viimastel ringidel ei sahatanud enam kuskil (va stata viimane kurv). Äge! No kui rullidega ikka paar korda veits kõrgema künka otsas suvel jalga väristada, siis talvel lumel võib tõesti ükskõik kust alla sõita.
Ja mis veel oli lahe, oli see, et suusk pidas ja massi all pooleks ka ei läinud. Ühesõnaga selle pärast ei ole vaja nälgima hakata :)

Vot. Tunne on parem, vahepeal lausa väga hea, aga eks tuleb jälgida. Kaks korda olen ikka täheldanud pärast trenni sellist kergemat sorti kehva tunnet, mida ma oma mustvalges ajus kuskile lahterdada ei oska.
Aga laias plaanis on ikkagi tunduvalt parem kui nädal tagasi.

Igatahes olen ma viimase nädala jooksul juba kaks korda mõelnud, et kui Tartu Maraton peaks mingi ime läbi toimuma, olen ma võibolla isegi stardis. Ma olen ka kaks korda kohe ümber mõelnud :)
Vaatame seda asja.