Tartu Linnamaraton

Pärast Tallinna jooksu tegin põhjaliku süvaanalüüsi, töötasin läbi kõik olemasolevad andmed, võrdlesin ja arvutasin. Lihtsustatud matemaatika näitas, et kui ma Pärnus jooksin 21 km ajaga 2.16 ja kolm nädalat hiljem maratoni ajaga 5.23, siis Tallinna 40 sekki kiirem poolik (ja samamoodi 3 nädalat enne maratoni) ei pruugi mulle ka palju paremat aega tuua kui suvel. Umbes poolteist minutit või nii. Gurat.
Ühesõnaga tuli midagi teha ja aega oli vähe. Nagu ikka.
Seega panin kõik segavad asjad silma eest ära ja keskendusin. Harjutasin vaikselt jooksu, kui ei viitsinud siis ei jooksnud, kui olin väsinud, siis ei jooksnud, kui keset trenni enam ei viitsinud, siis läksin koju. Ehk siis proovisin ennast mitte ära väsitada enne maratoni. Natuke sain kaalu ka allapoole suure surmaga, kuigi vähem kui meeldinud oleks. A noh, parem ikka kui mitte midagi.
Igatahes sain ma sellise mõnusa jooksutunde tagasi täitsa.


Starti ma läksin strateegiaga, et jooksen 4.45 jänesega seni kui jaksan no ja siis koperdan kuidagi lõpuni, sest kolme tunni peal tuleb kindel haamer.
Maratonihommikul sidusin just tossu paelu kinni kui aknast hakkas sisse paistma ilus kollane päike. Nonii, ilus päikseline ilm, absoluutselt! :) Õnneks oli vähemalt tuuline, mis natuke tegi asja kergemaks. Ja see oktoobri päike enam nii jube killer ikkagi ei ole.
Stardis oli terve ports tuttavaid ja jällenägemisrõõmu. Päike paistis, lind laulis, vahtraleht langes ja päris kena oli olla seal. Ja nii ta algas.


Noh, 4.45 jänese tempo sobis mulle tegelikult väga ilusti ja koos me läksime. Ses suhtes sai strateegia ilmselt õige võetud. Kui ma mingi jooksuvea tegin, siis võibolla 21 km vaheaja punktis, kus mina muidugi sõin :) ja jänes pani minema eest paarisaja meetrise vahega. Võtsin selle vahe kohe kinni, aga võibola poleks pidanud seda spurti tegema ja vaiksemalt võtma. Aga siis ma veel jõudsin. Ja grupis oli hea joosta. Päris mitmed jooksjad jäid jalgu ja kes juba jalgu jäi, see grupiga kaasa tulla ka ei jõudnud. Ja see oli kuidagi väga mõnus tunne, et saad maratonil juba inimestest mööda joosta :)


Haamer saabus 25. km märgi juures. Täiesti järsku ja lajatas nagu labidaga. Siis seisin natuke joogipunktis, sõin rahulikult :), panin kõrvaklapid pähe ja Metallica röökima ja hakkasin vaikselt edasi liikuma. Reielihased kiskusid  krampi (pole ühelgi maratonil sellist asja veel olnud vist), aga kannatas ikkagi joosta vaikselt ja vahepeal läks juba päris heaks uuesti. Kell sai muidugi jälle tühjaks ja kahjuks täpselt siis, kui oli 4.25 stardist ja kõige raskemad kilomeetrid ees, pupillid kuklal ja ajataju täiesti kadunud. Ma ei tea, kui palju ma oleks jõudnud rohkem punnida, kui ma oleks näinud kui palju kell on. Võibolla ei oleks. Aga võibolla natuke oleks viimases kahes joogipunktis vähem seisnud. Aga seda ma ei saa kunagi teada.


5 tunni jänes jooksis mööda, kui oli natuke alla 5 km lõpuni. Parasjagu oli selline koht, kus kergelt tee tõusis ja ma ei jõudnud järgi minna.
Ja siis kirss tordil oli muidugi see lõpp. Kõigepealt algas munakivitee, kus ma oleks peaaegu kõhuli käinud, sest ei suutnud jalga piisavalt kõrgele tõsta. Ja siis Toomemägi, kust ma kuidagi üles roomasin. "šveitsi jalgrattaga mees" lükkas mulle glükoositableti suhu ja ütles, et näri, kohe on joogipunkt. See "kohe" tundus küll kõige pikem "kohe", mis mu elus üldse olnud on :) A noh, siis sai see tõus otsa ja ülevalt alla oli natuke siiski kergem tulla, kuigi mitte märkimisväärselt.


Noh, ja siis oligi juba finiš ja puha. Tehtud! Aeg oli 5.05. Mis on 13 minutit parem kui mu eelmine isiklik rekord. Ja vist oleks imelik nutta, et parandasin isiklikku reksi 13 minutit, aga oleks tahtnud 19 :) Noh, eks järgmise (või ülejärgmise või jne) maratoniga lihvin selle 5 mintsa ka maha sealt lõpust. Küll jõuab. Mul enam ei ole seda "pean saama alla 5 tunni, muidu suren" tunnet.
Muidu mulle Tartu rada väga meeldis. Oli kruusateed ja metsa ja munakive ja parke ja kõike. Kui ma peaks näitama, kust ma jooksin, siis ma suudaks ainult esimesed 500 meetrit kindlasti paika joonistada. Edasi kratsiks juba kukalt. Täiesti tundmatu linn. Kaks korda Edeni juurest möödumist suutsin tuvastada, Prisma ringi ja no siis lõpp ülikoolist edasi oli ka nagu selge, aga muul ajal ei saanud ma üldse aru, kus ma olen või kuhupoole jooksen. Õnneks oli rada väga hästi tähistatud, muidu ma oleks küll ära eksinud seal.


Tartu kuubiku neli ala saingi kokku. Väga võimalik, et rohkem seda kunagi ei juhtu. Vähemalt hetke plaanide kohaselt mitte järgmisel aastal. Kui ma just rattaga sõitma ei hakka.