Monday, May 9, 2016

Tartu jooksumaraton

Appi!
Misasi see oli? :)

Aga alustame algusest.

 Särgi disainimiseks tuli tegelikult päris mitmeid ägedaid ideid, aga päris sellist "mõte number üks" värki ei tulnud ja nii sai pandud särgile kiri St Cheatersburgist inspireerituna "kõik on su peas kinni" kuna see mul terve nädala peas kummitas.
Ja ühtlasi on see väga tark lause ka.

Pühapäeva hommikul ärgates oli kohe selge, et ilmateade kahjuks ei olnud eksinud ja imeilus päikseline ilm paistis seitsmenda korruse aknast otse mu padjale.
Otepääle jõudes oli juba nii soe, et staadionil olev kraadiklaas parem üldse ei avalikustanudki, kui soe siis ikkagi täpselt on. Inimesed võtsid staadionil päikest ja tundlikumad istusid varju all, mütsid silmini peas.

Stardikoridorid olid seekord sellised, et vali, mida tahad, oma oletatava finišiaja järgi. Noh, viimane koridor oli kuni 2.26 :) ja edasi olid kepikõndijad. Ühesõnaga startisin viimasest reast. Kuna Heikki ei viitsinud kiiresti joosta, siis ta lubas minuga koos joosta ja seda ta ka tegi.
Ühtlasi sain temalt palju kasulikke instruktsioone, mida peale hakata mütsiga, tänu millele ma arvatavsti ka ellu jäin. No näiteks, et enne starti soovitas juba mütsi kraani all läbi leotada ja joogipunktides käsiks ka veevanni sisse panna, mille peale ma iseseisvalt kindlasti ei oleks tulnud.

Muidu oli jooks siuke rahulik. Oleks tahtnud kiiremini alguses joosta, aga Heikki arvas, et ei ole vaja.
Arvatavasti ei olnud ka, sest ilm oli JÕHKRALT PALAV. Jõin igas punktis ja leotasin oma mütsi, Heikki muudkui hädaldas, et raiskan liiga palju aega ja jooksupealt tuleb juua mitte seistes, aga novat ei oska jooksupealt juua ja kõik.

Esimesed 15 km oli täitsa ok jooks isegi. Siis hakkas tõusudel raskeks minema ja kuskil tõusu otsas ma juba mõtlesin, et nüüd teeks ühe jahutava õlle, aga väga hulluks justkui ei läinudki seekord.

Üldiselt oli üsna vastik jooks :) Liivane ja pehme, veel rohkem tõuse kui varem ja palavam ka kui iial varem. Kuskil 20. km kandis ühel tõusul kõndisin ka lõpuks ühe pisikese lõigu, sest säärelihas hakkas kergelt krampi kiskuma, aga ülejäänud maa sai korralikult joostud.
Rekord õnnestus ka ikkagi joosta, kuigi ainult 44 sekundiga, aga no arvestades ilma, käib küll vist.
Ja tegelikult kui Heikki poleks kõrval jooksnud, siis ma oleks küll varem juba jala sirgu lasknud. Ja siis kui ütles lõpus, et nüüd kiirendame, siis ma ütlesin, et mingu ise kui tahab; ega ei olnud midagi kuskilt enam võtta. Noh, kolm minutit jäin oma plaanist maha kokkuvõttes.
Poolmaraton läks kinni 2.18 nagu eelmisel aastalgi, sekundites võib-olla vahe ainult ja isegi ei oska öelda, kummale poole need sekundid võisid olla.

Edit. Vaatasin splittide aegu ja kohti ka huvi pärast ja see on küll mu elu esimene pikk jooks, kus iga vaheajaga on koht paranenud, kuigi mul ka seal 20 km kandis on tempo kõvasti kukkunud.






No comments:

Post a Comment