Sunday, February 12, 2017

Alutaguse maraton

Alutaguse maraton ei olnud mul sel aastal üldse plaanis tegelikult. Aga kuna ootamatult tekkis vaba auk mu tihedasse kalendrisse, siis tuli minna :)
tagasitulles klõpsasime Valastel ilukaadreid

Alutagusel olen ma varem käinud 4 korda ja alati, absoluutselt alati on mul seal kõik pekki läinud, kuigi see on vist üks mu lemmikradasid üldse. Küll on olnudud suusk kinni määritud või et ei ole üldse mingit pidamist olnud või siis ei ole suusa peal mitte midagi olnud.
Seega olin üsna põnevil, et mis võiks küll sel korral juhtuda.

Seekord oli maraton vabatehnikas ja ainult 30 km ehk 3x 10 km ringi ehk siis maratoni mõttes ikkagi üsna sprint. Kuna ma sel talvel olen juba kaks raksu seal vabatehnikasuuskadega hullamas käinud, siis oli tunne nagu läheks koduradadele sõitma, sest ega mujal rohkem kilomeetrid vist tiirutanud ei olegi.
Eesti maratonide stardid on lahedad, sest alati on rida inimesi, kellega ma olen kuskil suusarajal tutvunud ja kes mu üles otsivad stardikoridorist. Nii mitmegi välismaratoni idee on läinud kasvama just sellistest kohtumistest, kus keegi on rääkinud, kust ta parasjagu tuleb suurte emotsioonidega või kuhu ta järgmisel hooajal minna tahab.

Rada oli väga heas korras, arvestades käesolevat talve. Paar trikiga laskumist siiski oli. Üks oli viiendal kilomeetril, kust ma läksin paremast äärest ja vasak suusk oli oluliselt jäisemal kohal kui parem suusk, mistõttu ma ikka võitlesin gravitatsiooniga hullu moodi, kuid võitsin napilt ja jäin püsti. Ja teine oli vist kaheksandal kilomeetril, kus oli laskumise lõpus kurv paremale, sealt ma sõitsin esimesel ringil otse kuuskede vahele :D No ei keeranud välja, aga vähemalt nii palju jõudsin reageerida, et päris puusse ei sõitnud. Teisel ja kolmandal ringil tagumisel laskumisel probleeme enam polnud, kuid 5. km laskumisel olin pärast teise ringi õnnestunud laskumist juba jube äss ja kolmandal ringil tegin seal sellise kaerajaani, et olin mingil hetkel üsna suures segaduses, et kuidas mul küll õnnestus jälle lõpuks ikkagi jalgele jääda.
Ühe korra siiski kukkusin ja see toimus täiesti siledal maal, kui suusk jäi kinni mingi jääkamaka taha. Ja sellest on mul täitsa esmaklassiline sinikas põlvel.
Suusk oli jube hea ja sõita oli väga mõnus. Päris lumi (no enamvähem), päris mets ja -5 kraadi on ikka hoopis teine värk kui Nõmme kunstlume kilomeetrine ring. Ja mis põhiline- jõudsin sõita ka. Kui oleks olnud veel üks ring vaja sõita, siis ma oleks jõudnud selle ka sõita ilmselt. Võibolla oleks võinud alguses isegi natuke rohkem kihutada, aga see on selline tagant järele tarkus.
Igatahes oli mu lemmik koht  19. km tõusul, kus ma sõitsin korraga mööda viiest mehest. Ma ei pea ju ütlema, et nad olid kõik minust 20-30 aastat vanemad ja et laskumisel nad sõitsid kohe uuesti mööda  :)
Ühesõnaga oli väga nauditav maraton ja kõik läks hästi. Mõtlesin, et heal päeval võiks sõita äkki 2.30 ja sõitsin ka, isegi veits kiiremini. Lahe. Tuli kindlalt elu kiireim 30 km ja see teeb rõõmu.
Kuna midagi erilist ei juhtunud, siis lõpuks kallasin endale kausitäie suppi sülle, et midagi meeldejäävat ka ikka oleks :)

No comments:

Post a Comment

Meie muusika on minoor!

Kui vahepeal läks jooksuga juba päris kenasti ülesmäge (mis pigem tundus nagu allamäge.. heh, eesti keel on ikka ilus!), siis nüüd on kohal ...