Sunday, January 27, 2013

Sakala maraton

Alguses ma mõtlsin minna Kõrvemaale vabatehnikat sõitma, aga kuna me kodus oma graafikuid klappima ei saanud, jäi silma hoopis Sakala maraton. Nädala alguses panin sinna ennast rõõmsalt kirja. Paar päeva enne maratoni selgus, et rada muudetakse kuna põllul on lund vähe ja ma lugesin küll netist kommentaare, et tuleb väga raske maraton ja tapvad tõusud, aga ma ei osanud sellest suurt midagi arvata. Tehti siis keskuse ümbruses 4x 10 km ringi hoopis algse järveäärse rahuliku matka asemel.

Niisiis pakkisin oma kolm last ja suusad kokku ja põrutasin bussiga mulki. Igaks juhuks autoga ei läinud, kartsin, et pärast on raske tagasi sõita. Vahel ma teen kogemata ikka mõne targa otsuse kah, tuleb tagant järele nentida.

Hommikul starti sõites jäid silma sildid "Polli mäed" ja siis ma juba hakkasin aimama halba. Noh, ühesõnaga läks lahti ja 3. km lõpus ma mõtlesin esimest korda, et täitsa lõpp, mida tõusud ja ma vist 4 ringi küll ei jaksa. Suusk ei pidanud üldse. Kuskil 4. kml algas pikk sirge, aga seal oli pinnatuisk ja tugev vastutuul ja kergemaks ei läinud eriti. Aga siis keeras rada tagasi ja tuli kuskil 1,5 km sellist mõnusat sirget, kus tuul oli tagant ja see oli väga mõnus. Suusk lippas ikka päris hästi seal. Ringi lõpus 3 km oli selline mõnus kurviliste laskumistega (ja väheste tõusudega) osa, mis mulle väga meeldis. Selleks ajaks olin ma juba nii väsinud, et iga meeter allapoole oli ainult rõõm. Mingis muus olukorras ma sealt s kurvist küll niimoodi alla lennata poleks julgenud, aga täna ei olnud mingit hirmu.

Teise ja kolmanda ringi A kati tõusul mõtlesin jälle, et pekki, liig mis liig, aga sirge peal sain ilusat vahelduvtõuget sõita ja siis nagu jaksasin jälle. Laskumiste osa oli endiselt meeldiv, kuigi läks iga ringiga järjest keerulisemaks. Kolmandal ringil panin ringi viimasel laskumisel korra tagumiku maha kah. Hoog läks liiga suureks ja kurvi ei võtnud välja enam.

Neljanda ringi ma lihtsalt kannatasin ära.  Häda algas juba sellest, et kolmandalt ringilt tulles ei olnud joogipunktis kedagi ja vähe sellest - jooki seal ka ei olnud. Ses suhtes viskaks küll korraldajate kapsaaeda kivi, aga vast järgmisel aastal õpivad vigadest. Aga kuidagi ma ikka lõpuni punnitasin. Kusjuures viimasel ringil tõusud enam nii hullud ei tundunudki, aga sellel pikal sirgel oli eriti hull vastutuul.

Novat. Tehtud ta sai igatahes. Algul mõtlesin, et kui 3.59 ära sõidan, olen väga rahul. Ja aeg tuli kah 3.53, nii et igati vinks vonks.
Rada ise oli muidu väga kift, jälg väga hea, aga jah, 4 ringi ei ole nõrkadele. Esimest korda elus mul jalad valutavad pärast suusatamist. Need nn tõusulihased. Ventti trennis pole liiga ammu käinud järelikult.

1 comment:

  1. Minu nooruspõlve suusarajad - nii armas neist lugeda ja enda raskeid tõuse ning triumfe meenutada :)

    ReplyDelete

Meie muusika on minoor!

Kui vahepeal läks jooksuga juba päris kenasti ülesmäge (mis pigem tundus nagu allamäge.. heh, eesti keel on ikka ilus!), siis nüüd on kohal ...