Tuesday, January 1, 2013

Uus ja parem

Hea uus aasta siis.
Vast siis ikka on parm kui eelmine, kuigi elu on näidanud, et alati saab minna hullemaks, olgu ükskõik kui kehv.

Nuh teeme selle kokkuvõtte ka ära siis, mida  ma sujuvalt edasi lükanud olen lootuses, et aasta lõpp vähemalt tuleb veidi parem. Etteruttavalt võib öelda, et muidugi ei tulnud :)
2012 ilu ja valu võib võtta kokku väga lühidalt: masendav ebaõnn. Murda 2 nädalat enne Tartu suusamaratoni varbaluu ja 3 nädalat enne Tallinna jooksumaratoni veel üks varbaluu.. selliseid asju saab juhtuda ainult mõnes kehvas filmis.. või siis minuga. Aga kui fakte vaadata, siis teglikult oli ikka helgemaid hetki ka.
Suusahooajast olin küll 8 nädalat vigastatud, aga siiski jõudsin enne sõita esimese välismaratoni. Imeilus reis, imeline rada, elu pikim klassikasõit, hullud laskumised ja 3km lõputõusu. Ja see oli siis selleks aastaks põhimõtteliselt kõik kah. Üks finiš, aga selle eest on see Marcialonga finiš. Võibolla seda polegi nii vähe, kui järgi mõelda.

Jooksuhooaeg algas tegelikult paljutõotavalt.
Riia maratonil õnnestus kohe kevadel parandada isiklikku reksi 14 minutit, mis oli täitsa okei
Mulgi maratoni 21km õnnestus isiklikku reksi 11min kärpida, millega ma olin väga rahul.
Noh ja siis läks kõik untsu. Lollakas mõra varbaluus 3 nädalat enne põhilist jooksu rikkus kõik ja Tallinna maratoni läbimine oli seetõttu mulle väga keeruline. Aga fakt on, et medali ma ära tõin ja isikliku reksi parandasin ikkagi veel 3 minutit.

Tulles tagasi aasta lõpu juurde, siis loomulikult "enamvähem terve" täpselt seda tähendaski, et veel ei olnud kaugelt mitte kõik selle tõvega ja kui maksakahjustusega edukalt ühele poole sain, olid kohe kohal köha ja nohu, mistõttu ma kogu oma puhkuse keskendusin lihtsalt magamisele ja terveks saamisele. Ah, tegelt käisin muidugi suusatamas ka mõned korrad, aga noh, need olid rohkem sellised tehnika ja tasakaalu trennid, vaikselt ja rahulikult. Lühikokkuvõte:
5km kl
10km kl
7km vaba
7km vaba
14km vaba
Esimesed trennid olid väga rasked. Jõudu polnud üldse (no kellel ikka pärast 4 nädalast haigust väga seda jõudu on, eksole). Mõtlesin, et jätan kogu võistlushooaja vahele ja sõidan niisama Järve metsas kevadeni, kui ma üldse kunagi terveks saan. Aga iga päevaga läks tervis paremaks (kui välja arvata üks jõulusööma, kus ma endale mingi kuradi luu kurku tõmbasin ja mõtlesin, et nüüd on raudselt minek, aga läks jälle hästi ja jäin ellu) ja viimastes trennides märkasin, et silm särab jälle, jalg on kerge ja väga fun on.
Hakkab siis tasapisi vormi ajama ja eks näis, kuidas minema hakkab. Hetkel pole ma veel isegi mitte Tartu maratonil kirjas.  Viimasel sekundil panen, kui ei murra midagi enne ära kuskilt ja kui regamine enne täis ei saa.
Aga 1. jaanuaril on ikka lahe mõelda, et tuleb ilus aasta ja kõik läheb seekord õigesti.
Saagu siis ilus ja küllap me parematega trennis, ööklubis, traumapunktis  või mõnel joonel ikka kohtume! :)






No comments:

Post a Comment