Täna möödub 2 aastat päevast, kui see õnnetu Opel mu alla ajas.
Ega seda vist ei unusta päriselt kunagi. Ja vahest ongi hea, kui kuskil ajus tiksub teadmine, et elu on pagana haprake ja elada tuleb kohe, mitte lükata asju kuskile tundmatusse tulevikku, mida ei pruugigi kunagi tulla.
Igatahes on ülimalt meeldiv, et seal kuskil üleval leiti, et vara veel.
Ma alles hakkasin elama.
Proosit!
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Äge talv oli tegelt!
Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta. Al...
-
Suusahooajast pole midagi kirjutanud, mistõttu on kostunud pahameelt siit ja sealt, nii et eks ma siis katsun selle kuidagi kokku võtta. Al... -
Idee järgi pidi mul täna Nõmmel trenn olema. Aga reaalsus oli see, et jõudsin koju alles siis, kui juba oleks pidand trennis olema. Lisaks m...
-
Pole mingi sada aastat kirjutanud ja eks osalt ikka sellepärast, et asjad ei ole läinud ootuspäraselt ja meeltmööda, aga osalt ka seetõttu, ...
Palju õnne :) Ega jah enne tuleb vähemalt kümme maratoni joosta ja teist samapalju suusatada. Lisaks ju rattasõit veel lapsekingades...:)
ReplyDeletenujah, kui ma auto alla jäin, või pigem ette, see ikka kergem variant, oli mul ka maraton jooksmata, ja poolikutki vaid korra teinud ja seda pool tundi kehvemini, kui juba aasta hiljem.
ReplyDeleteütlen kohe ka ära, et mul peale ehmatuse midagi tõsist ei juhtunud, prillisanga remont läks ka vist alla 100 krooni maksma, aga lend oli hea ja kui oleks vastu posti pea ees lennanud, mine tea ... See ei olnud minu juhtida sel hetkel.
Ma lendasin kuklaga vastu kodulinna asfalti. Verevalum ja muhk olid pool pea suurusest umbes:D. Aga kolp jäi terveks. No kuklas väike muhk on siiani, vihastades läheb suuremaks. Üldiselt ikka väga õnnelik maandumine. Ähvardati küll suurte peavaludega, aga siiani pole olnud. Algul muidugi olid ka, aga mõne kuu pärast polnud häda midagi enam.
ReplyDeleteVat jah, maratoni teise poole jalgade valu meenutas mulle täpselt seda jalgade valu, mis oli pärast avariid. Aga tõenäoliselt oleks mu jalad maratonil ka ilma avariita samamoodi valutanud.
Mul rahalistest kahjudest oli kõige suurem kaotus mitme kuu haiguslehtedega 20% palgast. Sammulugeja andis ka otsad. Läpaka kaas oli veidi kõver, aga selle painutas mees sirgeks. Pärast hakkas läpaka kõvaketas kokku jooksma pidevalt, aga võimalik, et oleks ka ilma selle põrutuseta hakanud. Apteegi arveid oli ka üksjagu algul.
Totter on see, et üldiselt ma käisin ikka suht suvaliselt varem üle tee. Vahel ka punase tulega ja üldse mitte seal, kus oleks tohtinud. Avariihetkel olin ülekäigurajal ja fooris põles roheline tuli. See asi ei mahtunud mulle tükk aega pähe, et miks just siis.