Mis pusserdamine siin toimub?

küsis neljapäeval treener, kui ma meeleheitlikult oma suurt keret balansis üritasin hoida, ühe käe ja jalaga põrandale toetudes. Novot selle tasakaaluga on jah nagu on, et ei ole eriti. Muidu oli neljapäevane venti mõnus. Seekord ei olnud eriti surmav minu jaoks. No raske ikka, aga sellist hing-paelaga-kaelas tunnet ei olnud. Kätekõverdusi tegin korralikumalt kui seni teinud olen. Lihased jäid reede õhtupoolikul veits ikka valusaks ja laupäeval olid ka veits valusad, aga ei midagi hullu.

Laupäeva hommikul ametlikult trenni ei olnud (suusahullud ju kõik Otepääl, telekast ise nägin) ja võtsin vabalt ja läksin alles kl 13 suusatama. Sõitsin 58.28 (kokku sai 9,49 km, keskmine pulss 151, max pulss 167 ja kaloreid 453), rahulikult (väiksed veini jääknähud olid ka), püüdsin jälgida oma vasakut kätt ja muid asju ka. No ei tea, justkui läheb paremaks tasapisi. Või ma kujutan endale ette, et läheb. Eks pärast kuuleb, mis treenerid arvavad. Tunne läheb igatahes paremaks, asi seegi :)
Kuna täna oli Spartas lahtiste uste päev ja lapsed sai Skyparki visata trenni ajaks, siis kasutasin juhust. Mu lapsed on täielikud batuudifännid, eriti see kõige väiksem. Suuremad arvasid, et ma võiks nad igakord sinna viia, kui suusatamas käin. Tegelikult on mul kuri plaan nad kõik suuskadele panna lähiajal, aga ma pole neile seda veel öelnud :D