Ekstreemi kah vahele

Sulailm siis platsis nagu oodata oli. Eile jõudsin lõpuks siis suuskepid ka lasta parajaks lõigata. Läks 5 minutit aega ja tühise teenustasu maksma :). Sama soojaga ostsin endale esimest korda elus pidamismäärde ja korgi kah. Kaua sa ikka teiste määrde peal liugu lased.
Täna siis käisin oma uhiuute uisusuuskadega Nõmmel.
Nõmmel oli täielik jääväli, pime niikuinii. Algul hirmutas ikka päris ära. Ma pole elus vist uisku rohkem sõitnud, kui kunagi koolis kehalise tunnis oli vaja 100 meetrit sõita, et 5 saada ja nüüd siis viimaste aastate jooksul on kirjas vist ee.. kuskil 30 km kanti. Aga sõitsime alumist ringi, mägedesse ei roninud ja rajale jäi ainult üks suht leebe laskumine. See leebe laskumine oli ka nii jube kiire ja jäine, et inimesed kukkusid massiliselt ja ma sõitsin sellest kaks esimest ringi sujuvalt mööda. Lõpuks ikka julgesin värisevate jalgadega alla sõita ja ellu jäin. Isegi püsti jäin.
Aga muidu.. kui ma mäletan eelmistest kordadest, et uisku on jube raske sõita, jalgu ei jõua tõsta, põlv hakkab valutama ja sääreluud jäävad valusaks, siis täna oli selline tunne nagu ma elus muud poleks teinudki kui uisku sõitnud. Nii kergelt läks. Tõusust üles läks ka nii lihtsalt, et täitsa arusaamatu. Põhjuseks siis jäine rada, kus suusk niimoodi libises, et endal polnud muud vaja teha kui ainult veidike jalga liigutada. Põhiline aur läks tasakaalu hoidmisele. Tubli kolmandiku ajast tegin klassikajäljes paaristõukeid, no nii trenni mõttes.
Kukkusin ühe korra, jumala siledal maal. Koperdasin ikka mõned korrad veel, sest nii libe oli, aga püsti jäin.
Kokku siis esimesed 12,3 km vabatehnikas ja aega läks 1 tund ja 2 minutit. Keskmine pulss oli 160, pole hull, aga enesetunde järgi oleks arvanud, et tunduvalt vähem. Oli veel vingem käik varuks küll.
Ja põhiline- põlv millegipärast ei hakanudki valutama. Enneolematu lugu.