Valgehobusemäel

Niisiis vanuseklass N35 kukkus ette suusalaagris. See oli mu elu esimene spordilaager. Ma läksin kohale nagu beib, mõtlesin, et sularaha võtan kuskilt automaadist (mida seal mitmekümne kilomeetri raadiuses ei olnud), kaasas oli mu ainuke suusamääre (-1 kuni -5),tegelikkuses oli lõpuks vist -17 kraadi :)
Kohale jõudsime pimedas ja kohe läks lahti kah. Pole varem kunagi suusatanud pimedas ja täiesti tundmatus metsas. Aga suusk libises reedel hästi ja mõnus oli sõita. Midagi ju ei näinud ja päris lähedalt neid suunaviitasid lugemas ei käinud ka. Kaks laskumist olid sellised, et mul oli süda kurgus suurest hirmust esimesel ringil. Üksi sõitsin ka, teised olid mõnevõrra ees või taga. Üks laskumine oli selline hästi pika ja järsu kurviga. Teine laskumine meenutas seda pikka laskumist, mis on Tartu maratonil kuskil 20 km kandis. Selline kehva libisemisega tõukad hoogu juurde, aga hea suusaga vuhised kui tuul See. laskumine ka veidi keerutas ja suusajäljest loopis välja mõnes kohas. Kui ma sealt alla sain, siis mul ikka jalad ka värisesid juba. Kokku uhasime seal vist 5 ringi. Korra sõitsin veits lumevalli sisse, aga ei kukkunudki.
Ja kui me siis hommikul samale ringile läksime, ei suutnud kuidagi uskuda, et sellisest kohast pimedas alla sõitsime. Laskumise ees oli suus plakat kolme hüüumärgiga ja valges oli see laskumine ikka päris hirmus :) Reede õhtuses trennis uhasin 17 km, keskmine pulss oli 157 (max 177) ja km-d olid kõik ajaga 6.11- 6.25.
Laupäeval oli kaks trenni, hommikul pikem ja õhtul lühem. Treener filmis tõusul ja laskumisel, pärast sai vaadata ja analüüsida. Noh, teised tulid sealt tõusust sellise ilusa laia suusasammuga üles, mina tegin umbes kaks korda rohkem liigutusi ehk raiskan jubedalt energiat järelikult. Kätetöö on mul jätkuvalt kehva, koordinatsioon kaob ära vahepeal ja vasakut kätt ei viitsi ette lükata. Aga samas selline pilt ka enam ei olnud nagu elus esimest korda suuski näeks. Tuleb lihtsalt harjutada, küll ta tuleb.
Hommikuses trennis sõitsin 20,5 km, keskmine km aeg tuli 6.35, kiireim km oli 5.39, pulss 146, (max pulss 175).
Õhtuses trennis tuli 11 km ja siis oli keskmine km aeg juba 5.34, keskmine pulss kukkus 144 peale.
Nii külma ilmaga polegi vist varem suusatamas käinud. Laupäeva õhtuse trenni lõpus oli väljas -17 juba vist ja pühapäeva hommikul oli ka samasse kanti, ripsmed ja juuksed olid härmas. Määrde suhtes aitasid poisid hädast välja. Eks peab hiljem uurima, misasja sinna suusa alla pandi. Laupäeva hommikul, kui oli -8, siis panin enda määrde ja kannatas sõita ilusti.
Pühapäeval sõitsime rahulikult Presidendi rada ja nautisime loodust. Alguses suusasillalt alla sõites (lihtne otse laskumine), läks jalg suusarajast välja ja lendasin täies hiilguses ninali lumme, käed-jalad laiali :)
Keskmine km oli pühapäeval 6.13, keskmine pulss 140 ja max pulss 163 ainult.
Väga mõnus laager oli. Ei olnud selline jube tapmine ja veri ninast väljas tampimine vaid selline mõnus, endale sobivas tempos kulgemine. Sõitsin ainult klassikat, et tehnikat paremini paika saada. Lisaks sai teiste suusasõpradega muhedalt juttu puhutud ja avastatud, et väga sarnast tüüpi tegelasi oli seal koos.
Mitte ükski lihas kuskilt valusaks ei jäänud, enesetunne oli laagris super ja on ka järgmisel hommikul super. Süüa anti ainult vähe Ma olen harjunud 5 korda päevas sööma, laagris anti 3 korda päevas süüa. Ega ei oska ju siis sellevõrra korraga rohkem süüa. Ikka sööd korraga umbes samapalju kui harjunud oled. Vastu ööd siis sai puuduvad kalorid školaadi ja veiniga täis söödud.
Parim sünnipäevakink oli see, et võimaldati vaba nädalavahetus ja sain lihtsalt suusatada nii palju kui tahtsin.