Tartu. Hirmul on suured silmad.

See õudne külmapaanika, mida igast meediakanlist mu silmi ja kõrvu paiskus, jättis mulle sügava jälje. Eriti see pilt nendest mustaks külmunud sõrmedest. Küll ma mõtlesin ja põdesin kas minna starti või mitte. Väike terviseprobleem tegi ka veits muret. Lõpuks mõtlesin ikka, et tühja kah, põhimõtteliselt saab kahe sõrmega ka trükkida ja kõige mustema stsenaariumi korral tuleb lapsed koolitada arveid sisestama.
See et Heikki stardist loobus tegi mu enesetunnet veelgi õõnsamaks. Ostsin spordipoodidest kokku kõike, mis mind vähegi külma eest kaitsta võiks.
Algne plaan oli ööbida Tartus, aga teel Tartusse pöörati mu usk ümber ja nii ma ööbisingi raja ääres (nagu ma pärast eelmist untsu läinud Tartut ka suure suuga lubasin). Jõle mõnus oli tegelikult. Hommikul sai magada kaua ega pidanud poole öö ajal sõitma kuskile.
Noh. Ladusin siis selga kõik, mis mul oli, uurisin targematelt, mis nemad arvavad, aga kõik andsid selliseid põiklevaid vastuseid, et no kes see täpselt nüüd teab. Mõni arvas, et laskumistel hakkab hullult külm, mõni et ahh, pole hullu midagi. No mina igatahes olin küll mures.
Ja kui siis see stardipauk ära käis, olin ma esimesel tõusul juba higine. 4. km-l higi lausa tilkus. Ära ka ei julgend riideid anda. Tirisin vestiluku lahti ja oli palju parem. Harimäelt alla tulin nagu Batman, hõlmade lehvides.
Noh vat jah. Külm. Paksul inimesel energiakulu suurem kah teadupoolest ja nii ma siis veetsin suure osa toitlustuspunktides süües ja juues. Hirm oli, et äkki tuleb ilge haamer ja pean katkestama. Veel üht katkestamist poleks mu õrn hing üle elanud.
25. km-l hakkas pidamine tasapisi kaduma ja pärast 30. km läksin igast aimatavast tõusust ka juba kuuske üle. Sileda maa peal kannatas sõita ilusti. Korra ühes punktis üritasin minna suuski määrima, aga seal oli nii mega järjekord, et kiire arvutus näitas, et ei ole mõtet pool tundi oodata.
Libisemine oli täitsa okei, aga ma olen sealt Harimäelt ka kiiremini alla saanud, see on kindel. Kui ilm soojemaks läks, hakati laskumistel minust jälle mööda sõitma.
Ilm oli jõle kift, tuju oli hea, kõht oli täis (liiga täis kui aus olla) ja rahulikult suusatasin. Vajutada ei julgend. Järsku oli juba 50. km ja avastasin, et kohe on läbi. Siis hakkas kiire ja siis ma sõitsin kõigist mööda. "Kõigist" on siinkohal muidugi ilukirjandus. Aga mul oli jõudu veel finiš ka nii palju, et oleks rahulikult veel 20 km sõita võinud.
Noh. Maraton sai siis läbitud keskmise pulsiga 156, kella järgi veetsin tp-des 32 minutit :) ja aeg siis kahvatu 6.23.23.
Oleks võinud ju varem vajutada vähe rohkem, aga noh, see on selline tagant järele tarkus.
Ühesõnaga maratonist sai matk. Aga vaatamata sellele sõitsin 20 minutiga isikliku reksi üle. Nii et eriti miskit põdeda pole. Vorm on hea, mis siis et numbrites eriti ei kajastu.
Selle eest oli see maraton tõeliselt nauditav ja medali üle on mul väga hea meel. Kuidagi psüühhika sai paika jälle loksutatud.
Oi, ma järgmine aasta panen siukse aja, et on pandud :)

Nüüd puhkan veits ja laupäeval lähen sõidan koduradadel veel ühe maratoni. Tahaks seal hästi sõita. Täpsemalt on mul seal vaja võita üht doktorit, kes kunagi 15 aastat tagasi mulle pidas epistleid alkoholi ja suitsetamise kahjulikkusest.