Mulgi suusamaraton. Suusk oli hea.

Pärast Tartut ei teinud suurt midagi. Teisipäeval võtsin suusad, mis vahepeal olid saanud võluväel määritud ja katsetasin korraks. Pidas ja libises. Sõitsin 4 km, minek oli hea, ainult et päris külm oli (-17 näitas auto kraadiklaas).
Niisiis laupäeval Mulki. Enne starti vaatasin, et minu vanuseklassis on 4 naist ja kõik on varasemate tulemuste põhjal suht ühte auku suusatanud ja et tuleb äge võistlus, mis põhimõttelislt oleks isegi võidetav kui olud sobiksid. Ehk sellist, kellele tunniga kaotaks, polnudki.
Laupäeva hommikul ärkasin ma täitsa normaalse nohuga. Lisaks valutas põlv ja paremasse säärde lõid krambid. Määrisin mingit ämma taruvaiguviina peale ja täitsa okei oli. Sõidu ajal ei seganud igatahes miski.
Stardist panin kohe kaksikutele järgi ja esimesed kilomeetrid sõitsin 4.49, 4.14, 5.00, 5.08, 4.56 ja noh.. siis oli toss väljas kah ja kümme aastat nooremad kaksikud kadusid eest, ei jõudnud mina neile järgi pressida:)
6. kuni 16. km olin ma peaaegu surnud, ausalt :) Tempo kukkus ja tehnika lagunes. Aga sõita oli ikkagi mõnus, sest mul olid selle hooaja kõige paremad suusad laupäeval, ilm oli mõnus, rada oli mõnus ja kõik oli muidu viis pluss. Muuseas suusad olid mul seekord Sparta poiste määritud.
Sõideti siis kuus 5 km pikkust ringi ja iga ringi lõpus oli staadioniring, kus elati kaasa ja ergutati ja väga lahe oli. Staadioni kommentaator muuseas kiitis, et mul on väga ilus tehnika, nii et siinkohal võib rahulolevalt nentida, et midagi on trennist külge ka jäänud. No eks ma staadionil võtsin ennast vähe kokku kah, metsavahel tegin vahepeal küll selliseid liigutusi, et Teppan oleks minestanud, kui näinud oleks :)
Viimase ringi alguses tegin ringiga sisse doktorile, keda mul vaja võita oli ja pagan, see tunne oli ülimalt meeldiv. Viimasele ringile läksime kolmekesi. Minuga koos üke mees vanusegrupist M70 ja naine N50. Nuh, siledal maal sõitsime võrdselt, aga iga tõusuga sain natuke eest ära ja lõpuks ma neid mõlemaid võitsin. See oli ka meeldiv.
Oma vanuseklassis jäin siis viimaseks, aga samas vanuseklassi võitjale kaotus ainult 20 mintsa, pole palju ja viimane olla pole minu jaoks mingi probleem. Parem pikal distantsil viimane kui lühikesel tagant poolt neljas.
Ja noh, aeg 2.43. Nii kiiresti pole ma elusees 30 km sõitnud. Seega olen tulemusega igati rahul seekord. See oli selline sõit nagu ma oleks pidanud sõitma Tartus.
Pärast maratoni hakkas põlv uuesti valutama ja õhtul võttis päris lonkama. Valu lõi kuidagi imelikult säärde ja varvastesse. Peab hakkama uurima, mis värk on. Põlvejama on vana asi ja eks oli ka oodata, et võib hakata tunda andma.