Adrenaliinilaks ehk suusakdel tehnikata

Päev võttis teised tuurid, kui tuli telefonikõne, et kus pagan ma olen ja miks ma trennis ei ole. Ja et üldse iga endast lugupidav suusataja hoiab suuski alati autos, sest kunagi ei tea, kus õnnestub suusk maha panna. Ja üldse oli eile näiteks Järve metsas vabalt suusatada saanud. Vat see oli küll ootamatu avaldus. No sadas jah midagi, aga pärast tuli ju vihma ja tänavad on kenasti puhtad.

Hiljem sain veel kinnituse meiliga, et Järve metsas on tõesti võimalik ka täna suusatada. Ega pikalt ei mõelnud kah. Suusad autosse ja tuld.

Ja oligi täiesti suusatatav. Kõrgematel kohtadel lõpuks hakkas muld vastu tulema, aga üldiselt ikka üllatavalt sõidetav. Kohutavalt libe oli muidugi ja laskumistel tulin alla nagu sööstlaskuja, selline kiirus, et ohohoo. Puhas jää muidugi ja veits konarlik, suusk võttis vägisi suuna puu poole ja peast käis mitu korda mõte läbi, et nüüd ma lendan. Aga kuidagi õnnestus ikka püsti jääda millegipärast. Viimastel ringidel (kui treener enam ei seisnud laskumise otsas) tulin ikka täitsa sahka alla. Ei julgend enam riskida. Nii jube oli :)

No vabatehnika on mul väga kehv koguaeg olnud ja seekord ei kannata üldse tehnikast rääkida. Käed- jalad laiali ukerdasin seal jääl :)Viimasel ringil hakkas isegi midagi vabatehnika moodi vist tulema, aga nii kui samm ilusti välja hakkas tulema, jäi suusk kinni kuskile vastu mulda ja rikkus rütmi. Korra oleks peaaegu põlve maha ka pannud. Umbes 5 cm jäi puudu.
Treener käskis vaikselt tiksuda ja seda ma tegin ka. Isegi Ruthile ei pressinud järgi:) Pulss läks siiski veits liiga kõrgeks tõusudel, aga eks see on tavaline kui esimest korda üle aasta suusad alla panna.
Kirjas siis 10,4 km, aega läks 1.22, keskmine pulss 156.

Aga nii lahe oli! Suusatamine on ikka emotsioon, ma ütlen. Naeratus püsib näol siiani :)