Selle aasta suurprojekt

Kuna projekt on mulle omaselt suurejooneline, siis pole sellest ette palju pläkutada tahtnud. Aukartus ees ootava 70 km pikkuse maratoni ees on suur.
Kui ma käisin esimeses imika trennis Spartas, rääkisid terve see 2,5 tundi vanad maratonihundid oma maratonide kogemustest ja ma selle esimese trenni lõpus teadsin, et ma tahan kaa! Esialgu tundusid need mõtted siiski liiga utoopilised ja väga kinni nendesse ei jäänud.
Kui ma veebruaris sõitsin Tartu maratonilt tagasi maratoonaritega, siis uurisin vaikselt juba, et mis nad soovitaksid välismaratonidest algajale. Üksmeelne koor hüüdis: "Marcialonga". Ja et neil on see järgmise aasta kavas. Uhh, tahaks kaa, ütlesin ma seekord juba välja ja põhimõtteliselt sealsamas bussis saigi otsustatud, et tuleb minna.
Mais läksid asjad konkreetsemaks, kui tuli meil, et nüüd läheb regamiseks. Ja saigi nimi kirja pandud. Oli küll kõhklusi, et ei tea, kas on ikka äkki liiga pikk ja äkki peaks ikka veel aastakese ootama, aga rahustati ikka maha, et davai,davai, pole sul häda midagi :)
Muidugi oli plaanis palju paremini valmistuda, kui see reaalis välja tuli. Kaks korda tulid planeeritust pikemad treeningpausid, siis ei sadanud lumi maha ja kui ta lõpuks sadas, siis oli juba nii hilja, et põhimõtteliselt klassikat sõita ei jõudnudki ja targem tundus olla alatreenitud kui ületreenitud. Aga eesmärk polegi mingit kindlat aega sõita vaid lihtsalt nautida loodust ja suusatamist, saada kogemusi ja ühtlasi korralik trenn Tartuks :) Ja kui maraton untsu läheb, siis vahva puhkusereis ikka tuleb.
Õudusunenägusid sellest, kuidas mul on kadunud rinnanumber, lennukipilet või ma lihtsalt magan sisse, olen näinud juba alates novembrist. Muidugi on veits hirm, et mis siis saab, kui murran jala või suusad, mis siis kui.. ahh. Eks need mõtted käivad enne igat maratoni peast läbi, ses suhtes ei ole vahet, kas Itaalia või Tartu. Kui õnne ei ole, siis ei ole.
Mõnevõrra rohkem teevad muret laskumised, mida seal rajal just vähe pole ja teatavasti olen ma kehv laskuja. Ja kuna ma pole kunagi nii kõrgel käinud, siis ma ei tea, kas ma üldse kannatangi seda tiba hõredamat õhku. Ja põhiline- jube vähe on suusatatud, klassikat on napp 30 km läbitud, mis on ikka suht nutune. Hetkel väga kindel tunne nagu pole:). Pikka trenni pole juba ammu teinud ja pole teada, kas ma üldse jaksan nii kaua suusatada. Kõigele muule lisaks olen ma oma suuskade jaoks liiga kerge. Veits on õnnestunud küll kaalu juurde süüa, aga kiloke oleks vaja veel punnitada, muidu ma seda suuska küll kinni ei vajuta. Aga selle kaaluga on täpselt nii, et kui vaja oleks, sis ei taha ta maha minna ja kui vaja oleks, et juurde tuleks, siis tuleb ta väga vaevaliselt.
Ühesõnaga nüüd on see käes ja kõikide eelduste kohaselt olen ma pühapäeva hommikul stardis. Eesmärk on finišeerida, kas see teoks saab, selgub üsna pea.

Eile tegin siis veel 10 km klassikat, rahulikus tempos, keskmine pulss oli ilus 149. Suusk töötas ja tõeline rõõm oli suusatada.