Marcialonga

Niisiis reede hommikul kl 5.15 olin oma kodinatega kenasti Tallinna lennujaamas. Rõõmsate nägudega suusatajad ootasid seal juba ees ja.. läksime.

Reis ise nägi välja nii, et lennukiga Münchenisse, sealt rendiautoga üle Alpide. Autoga sõidetav osa oli vist 400 km kanti. Ma ole seal kandis kunagi varem käinud ja vaatepilt oli muidugi võimas. Veidi enne Austriat hakkasid mäed ja järjest võimsamaks need läksid. Pisikesed Alpi külakesed, igas külas kirik, meeletud viinamarja- ja õunaaiad. Kusjuures osad kirikud olid ehitatud nii absurdsetesse kohtadesse, et lihtne pensionär sinna küll ronida ei jaksa. Ilmselt sellepärast telekas oligi usukanal olemas, et kehvas sportlikus vormis inimene jumalasõnast päris ilma ei jääks.
Itaalia külakesed olid samasugused nunnud nagu Austrias, ka kirikud olid sama imelikes kohtades. Aga mäed olid teistsugused. Võimsad Dolomiidid, suured kaljunukid, kuristikud ja täiesti kreenis asuvad viljapuuaiad mäenõlvadel. Tahaks täitsa näha, mismoodi nad seda saaki sealt koristavad.
Ühel hetkel keerasime kiirteelt maha ja keerutasime üles mägedesse. Mööda pisikesi külasid tiirutasime seal kuidagi ja lõpuks olime Val di fassas, kus terve punt eesti suusasõpru (ja ka minu suusad) juba kohal olid. Hotell oli selline pisikene majakene ja ainult meie eestlaste punt seal elas. Väga luks variant. Maja ees ja maja taga kõrgusid suured mäed ja praktiliselt akna alt jooksis läbi ka maratonirada. Asusime kuskil raja 8. km-l.
Et mägede faktorit ei saa alahinnata, sai selgeks kohe, kui esimesel õhtul läksime pizzat sööma. Pizza koht asus 800 meetrit meist eemal st kõrgemal ja no sinna andis ikka ronida. Kolme sammu pealt võttis hingeldama, kohale jõudes mõtlesin, et kurat, ei tea, kas ikka oli õige mõte siia tulla, et oleks äkki pidanud vaiksemalt võtma. Kergelt hakkas ikka hirmus :)

Järgmisel päeval otsisime üles peatreener Jaanus Teppani ja sokutasime talle oma suusad määrimiseks, töllerdasime seal finishilinnas canazeis ja nautisime ilma ja loodust. Tugevamad käisid trenni ka tegemas, aga kuna mul oli üks paar suuski ja need määrimises, siis ma käisin rahulikult shoppamas. Või no mis rahulikult, shoppamine eeldas ka head füüsilist vormi, sest see linnake asus samamoodi ikka tõusul. Marcialonga mütsi ostsin endale, mõtlesin, et kui untsu läheb, siis peidan sahtlipõhja ja kunagi vist pähe ei pane.
Õhtul olin täitsa rahulik, kuigi hirmutatud oli mind juba kõvasti juttudega keerulistest laskumistest. Öösel siiski paar korda ärkasin, aga jäin uuesti magama.
Maratonipäeva hommikul kl 6 oli hommikusöök, 6.30 startisime autodega minema ja kuskil 7 paiku olime stardipaigas. Suusad sain kätte, number selga ja edasi jäi üle ainult starti oodata.

Stardis oli 7 kraadi külma ja jube kaua pidin seal passima kuna reisikaaslased, suured suusaässad, startisid pool tundi varem. Külm oli. Õudselt külm oli enne starti. Jätsin ühe kihi riideid vahele panemata ka, sest lõpuks lubati 3 kraadi sooja ja targemad soovitasid mitte panna. Kokkuvõttes oli see õige otsus, aga enne starti oli külm. Start lükkus edasi ka üle 20 minuti, sest rada oli kitsas ja tekkisid suured tropid.
Lõpuks siiski sain üle stardijoone, viisakalt hoidsin oma grupi tagumisse otsa (mis tegelikult oli suur viga) ja igal tõusul seisin ja ootasin, et tropp eest natukenegi hargneks. Inimesed kukkusid massiliselt ja mida kilometer edasi, seda rohkem ma sain aru, et ma pole üldse enam maailma kõige kehvem laskuja.
Tõusud võtsid õudsalt hingeldama alguses, kuigi kiirust polnud ollagi. Võibolla isegi hea, et seal troppides nii kaua seisin, sai veidi kohaneda ja polnudki reaalselt võimalik üle pingutada.
Kuskil 20. km-l läks lihtsamaks, rahvast oli vähem, rada tuli allapoole, päike paistis ja lihtsalt nii ilus oli seal suusatada. Tõusudel ikka tekkis troppe ja laskumistel hoiti üleval kinni rahvast, et puntrasse sisse ei sõidaks.
No ja nii ma seal kulgesin mõnusas tempos, ilm imeline, mäed kahel pool suusarada, rahvas elas kaasa raja ääres ja muudkui hüüdis bravo bravo. Stardinimekiri oli näpuvahel ja lausa nimepidi hüüti. Kift!
35.- 45. kilometer olid kõige raskemad, sest kunstlumest rada oli muutunud ühtlaseks pudruks ja suht raske oli seal sõita. Eriti tõuse, kus inimesed jälle kukkusid nagu doominooklotsid. Päris tugev vastutuul oli kah umbes nendel kilomeetritel.
Edasi oli jälle tore suusatada, sest rada tekkis järsku uuesti, selge oli, et mingit ulmelist aega ei sõida, kellal oli aku tühi ja oma liikumiskiirusest mul enam ülevaadet polnud. Ei mingit stressi :) Lihtsalt nautisin igat kilomeetrit.
Ja suht kerge vaevaga olingi lõpuks lõputõusu all. Eelnevalt mulle öeldi, et lase seal kindlasti suuski määrida ja seda ma tegin. Ja üles ma sealt tulin, peaaegu 3 kilti otse mäkke. Rahulikult ja kindlalt, iga samm edasi pikendas millimeetri võrra suunurka tekkivat võidurõõmsat naeratust.
Finish. Medal. Fotograaf. Müts uhkelt pähe. Hüsteeriliselt sõnumeid piiksutav telefon. Õnnitlevad maratoonarid. Pidu.
Tehtud! Vägev!

Tänan kõiki kaasaelajaid ja pöidlahoidjaid, spordiklubi, treenereid ja trennikaaslasi, reisikaaslasi ja perekonda. Loodetavasti kaasatoodud šokolaadihunnikuga õnnestub edaspidisekski trenni jaoks vaba aega osta :)