Aga elu teeb vinksti ja vonksti

Sain oma vabadust nautida täpselt kuus päeva. Siis avastasin ootamatult, et mind on rohkem kui üks. Mitte et laps poleks olnud oodatud, aga ma ei kujutanud ette, et see nii kohe juhtub:) Aga juhtus. Kuu enne maratoni. Absoluutselt kõige ebasobivamal hetkel.
Esimese ehmatusega oli suur ahastus, et jälle, jälle, jälle, kõik mu pingutused jooksevad liiva. Aga siis sattusin lapsega perearsti juurde ja tuli jutuks, et kõik mu suured suusaplaanid lendavad vastu taevast, mispeale arst ütles maru rahulikult, et "aga ega sa ju haige ei ole". See lause rahustas mind maha ja sealt uksest välja astudes ma teadsin, et lähen maratonile ikkagi.
Sõbrad olid plaani võtnud sel aastal ka Alutaguse maratoni ja üritasid mind ka ära rääkida. No et nädal enne Tartut hea test ja nii. Ja kergesti mõjutatav nagu ma olen, lasingi ennast jälle ära rääkida.
Alutagusel ei olnud minu päev. Sisemiselt olin ikka kahtlev ja natuke kartsin, et äkki teen endale liiga. Suusk ei olnud hea, pikka trenni polnud teinud ja alguses pingutasin kohe üle kah muidugi. Mingil hetkel läks raskeks ja 7 kilomeetrit enne lõppu astusin rajal maha. Ma ei oska siiani täpselt öelda, miks ma seda tegin. Lihtsalt midagi murdus sees. Uskumatu, et nii natuke enne lõppu lihtsalt andsin alla. Aga nii oli. Võibolla see eelnevate kuude võitlus iseendaga oli nii kurnav, et sel hetkel enam ei suutnud või oli see mingi alateadvus, mis pingutada ei lasknud. Ei tea. Igatahes olin ma endas pettunud. Väga pettunud. Tartu maratonini oli ainult nädal ja terve see nädal oli üks suur võitlus, et mite loobuda sellest, mille nimel pingutatud sai.
Tartu Maratoni starti läksin väga ebakindlana. Hommikul oli tuisk ja suht külm ja nädala tagune läbikukkumine oli liiga värskelt meeles. Aga kui stardipauk käis, oli kõik unustatud. Suusk oli super, tunne oli super, ilm läks paremaks ja kõik sujus. Väga raskeid momente ei olnudki. Lõpus ikka väsimus tuli, aga see oli selline teistmoodi. Sõitsin muidugi ka suht suures grupis terve tee. Laskumistel inimesed kukkusid mu ees ja kõrval, aga igalt poolt õnnestus kaotusteta mööda saada. Stardis esimesel laskumisel ainult sõitsin kohe hunnikusse ja kuskil 40. kilomeetril kurviga laskumisel läks jalg alt ära, aga mõlemad olid kerged kukkumised.
Aeg oli 6.43, mis tähendab, et iseenda eelmise maratoni aega lõin pooleteise tunniga. Seda sõpra, kellele eelmisel korral kaotasin 9 minutit, võitsin ka pooleteist tunniga. Teisele kaotasin 3 minutit vist (ja krt see on mul siiani hinge peal veits, sest 3 km enne lõppu olime kõrvuti ) ja kolmandale kaotasin 1 tund ja 16 minutit (eelmisel korral siis 2 ja pool tundi umbes).
Ei ole vist vaja öelda, et olin jälle üliõnnelik seal maratoni finishis. Isegi pisar tuli silma.