Ettevaatust sport on nakkav!

Nii. Siin ma nüüd olen. Oleks mulle keegi öelnud paar aastat tagasi, et aastal 2010 pean ma oma blogi ja alustan seda sissekandega, et plaanin joosta paari kuu pärast maratoni, oleksin vist algatuseks naernud. Kohe kõva häälega. Ometi täpselt nii see on.
Viimasel ajal tundub suht tavaline nähtus, et keskeale lähenevad inimesed hakkavad tegelema spordiga. Lambist, ilma et neil mingi spordiajalugu noorusest ette näidata oleks. Ei tea, kas see on mingi põgenemine vanuse eest või on see lihtsalt järsku avastatud vorm pingete maandamiseks, aga selliseid juhtumeid on silma hakanud ridamisi. Mina siis ka üks samast seeriast.
Ma pole mitte kunagi armastanud joosta. Pärast keskkooli kehalise kasvatuse tunde (kust ma ka enamasti vabastatud olin) ei tulnud mulle kordagi pähegi, et võiks tossud jalga panna ja minna jooksma. Nii 14 aastat. Ja siis see päev saabus. Ma ütlen ausalt, et kui ma poleks lugenud, et jooksmine kukutab kõige paremini kaalu, poleks ma ühtegi meetrit jooksnud. Aga kuna ma oma kaalunumbriga sugugi rahul ei olnud, otsustasin proovida. Protsess iseenesest ei olnudki nii piinarikas, kui ma seda varasest noorusest mäletasin. Esimese soojaga jooksin kohe peaaegu kaks kilomeetrit ja olin väga üllatunud, et sellega hakkama sain. Järgmisel nädalal jõudsin veel rohkem ja ülejärgmisel veel rohkem.. ja nii ta läks. Paar kuud hiljem olin kümme kilo kergem ja jooksin ümber Ülemiste järve nagu naksti (tõe huvides tuleb mainida, et lõpp oli suhteliselt piinarikas muidugi).
See oli siis aastal 2008. Edasi tuli pikk paus seoses trauma, ei, mitme trauma ja pesamuna sünniga. Nüüd siis uuesti tossudelt tolm pühitud ja plaanid suured.
Maratonile! Sihiks võetud SEB maraton 12. septembril. Põhieesmärgiks on finishisse jõuda ja kasvõi kukkuda üle finishijoone. Ja numbrilisem unistus oleks aeg 4.44, mis hetkel tundub veel ulme, aga aega ju on..
Kuna ma olen juba üle treeninud, siis esialgu alustan puhkamisega ja kirjutan niisama siia ilusaid kirjandeid sissejuhatuseks:)