Hakkab looma..

Esimesed jooksusammud tegin enne jõule ehk 3 kuud ja paar päeva pärast avariid. Jooksin vast sada meetrit umbes. Tunne oli habras, jalad olid pehmed, taarusin ühelt küljelt teisele, aga põlved pidasid, pea käis ainult natuke ringi ja pisikese tüki enesekindlust olin tagasi võitnud.
Järgmisel päeval kaevasin välja wii fiti ja hakkasin järjekindlalt tegema tasakaalu- ja lihasharjutusi. Ja tuli tasapisi tagasi tasakaal. Üsna varsti suutsin seista kõikumata, suhteliselt võrdselt mõlemale jalale toetudes.
Protsess käis läbi suurte sisemiste heitluste ja oli kehvemaid päevi, kui ei tahtnud ega suutnud, aga iga pisike edusamm innustas. Kui vahepeal matsin Tartu Maratoni mõtte juba praktiliselt maha, siis jaanuari algul tegin paar vähekse pikemat jooksuotsa ja avastasin, et vorm ei olegi oluliselt kehvem kui enne avariid.
Pika lamamise ajal jõudsin muuhulgas ka selgusele, et tööstressist ja ületöötamisest tuleb võimalikult suure mahus vabaneda. Seega andsin lahkumisavalduse ja hakkasin freelanceriks, et oleks aega keskenduda olulistele asjadele.
14. jaanuar 2009 oli mu viimane tööpäev. Järgmisel päeval käisin suuska proovimas ja tasakaal oligi tagasi. Laskumisel jäin püsti ja hing hõiskas sees. Ajus valmisid kohe grandioossed plaanid, kuidas ma kuu aega teen veel trenni ja siis suusatan umbes nagu Veerpalu :) Või noh, kõigepealt oli mul vaja jõuda finishisse ja teiseks võita sõpra, kellele ma kaotasin eelmisel korral 9 minutit.