Andsin sõrme- võttis käe

Medali panin muidugi kaela, kui järgmisel päeval tööle läksin. Siuke olümpiavõitja tunne oli :)
Paar nädalat hiljem astusin esimest korda elus sisse spordiklubi uksest ja lasin teha koormustesti. Tulemused olid suhteliselt shokeerivad. Esiteks istusin endiselt ülekaalu ja rasvumise piiril, teiseks selgus, et mul koormustaluvus on väga madal. Tädi kirjutas mulle terve treeningkava, mis ma teha võiksin. Suuremas osas olid seal kirjas aeroobika trennid, erinevate peente nimetustega. No ei suutnud mina minna kuskile rühmatreeningusse, see ei tundunud mulle üldse mingi tõsiselt võetava trennina, rohkem siuke noorte mimmude teema. Käisin korra nädalas ujumas ja kord- kaks nädalas tallasin kodus crosstreinerit.
Kaal püsis ikka seal kus ta oli. Lisaks majandus kasvas, firma, kus ma töötasin, laienes, töökoormus kasvas, siis jäi laps pikemalt haigeks. Lühidalt- mõned kuud hiljem maksin spordiklubi kuumaksu nagu surnud hobust.
Aga varsti tuli ikkagi talv. Ostsin endale ilusad sinised Madshused. Ja mida ei tulnud, oli lumi. Olin väga nördinud, kui tuli teade, et Tartu Maraton jääb ära. Lõpuks, vastu kevadet sadas siiski mingi kirme maha ja läksin Haanja maratonile, sest uut suuska oli vaja ju proovida. See oli kõige ekstreemsem suusaüritus mu elus siiani. Kohale sain sinna nii, et eelmisel päeval sõitsin bussiga Tartusse ja Tartust hommikul vara Võrru. Bussi astudes polnud mul veel aimugi, kuidas Võrust starti saada. Aga bussis oli veel kaks suuskadega tädi ja tegin nendega tutvust. Need olid täpselt samasugused ogarad, teisest Eesti otsast kohale tulnud. Seisime nõutult pühapäeva hommikul kell seitse Võru bussijaamas, linnuke laulis, vihma sadas ja väljas oli 6 kraadi sooja. Lund ei paistnud kuskil millimeetritki. Klappisime taksoraha kokku ja oligi probleem lahendatud. Pärast finishist jooksin otse kohalikule bussile, istusin Võru bussijaamas tunnikese ja siis sain otse pealinna bussiga.
Rada oli selline, et teisel ringil lainetas vesi üle ja lõpus sulas sekunditega jala all. Õnneks suusk ei libisenud, muidu ma oleks seal rajal oma kaela murdnud vist. Mitte et ma ei teaks, et Lõuna-Eestis on kuppelmaastik, aga ma kujutasin ette, et suusarada vonkleb kuidagi laugelt nende vahelt :)
Pärast kodus mõtlesin ise ka, et päris normaalne ma vist enam ei ole.