Ja siis enam ei olnud ilus aasta

Ja siis ühel hommikul tööle minnes jäin ma ülekäigurajal rohelise tulega auto alla. Kui pauk ära käis, vedelesin asfaldil maas ja olin sellises shokis, et ma polnud isegi kindel, et olen elus. Hiljem selgus, et siiski olen.
Haiglast kirjutati mind mõned tunnid hiljem välja juba. Üldiselt mul vedas muidugi jubedalt. Kuna auto sõitis jalgadesse sisse, siis jalad olid natuke katki, üks külg oli lõhki ja kuklas oli hiigelsuur verevalum. Haiglas öeldi kohe, et vähemalt kuu tuleb lamada. Heal juhul. Igatahes haiglast kakerdasin ma omal jalal koju ka veel, suures shokis ei adunud ma üldse oma olukorda. Kõrvus vilistas ja kohises, aga koju ma igatahes jõudsin.
Paari tunni pärast ei jaksanud ma muidugi liigutada enam ei kätt ega jalga, rääkimata üliraskest peast. Järgmisel hommikul oli selge, et arstid ei eksinud - püsti seista ma lihtsalt ei jaksanud. Terve kere valutas ja päris hull oli olla. Paari nädala pärast hakkas suurem füüsiline valu järgi andma ja siis jõudis psühholoogiline pauk kohale. Kogu mu poole aasta töö ja vaev jäi sekundiga sinna asfaldile. Tasapisi hakkasin ennast püsti ajama ja selgus, et mul on kerged nägemishäired, tähelepanuhäired, tasakaaluhäired, jalad valutasid, selg valutas. Paar korda käisin veel erakorralises mingit sodi veeni tilgutamas, kui pilt ees imelikuks läks. Kõik see oli päris hirmutav.
Lamasin vahelduva eduga praktiliselt 3 kuud. Selle kolme kuu jooksul jõudsin ma mõelda igasugu mõtteid. Need ei olnud ilusad mõtted ja las nad jäävadki sinna, kus oli nende aeg ja koht.
Igatahes tasapisi ma kosusin ja lõpuks ajasin ennast püsti, kloppisin põlved puhtaks ja otsisin tossud välja.