Tagasi alguses

Trenni hakkasin tasapisi tegema kui laps oli 2 kuune. Muidugi pingutasin sellega kohe üle. Tasapisi keha harjus jälle liikumisega ja Alutaguse maratoniks ostsin uued suusad. Alutaguse oli jälle täiesti tappev. Uus suusk ei libisenud nagu üldse, trenni jälle teinud ei olnud ja noh, kaal oli kah kuskil 80 kandis. Tahtejõu pealt kulgesin kuidagi lõpuni. Buraanimees muudkui ergutas kõrval ja inimesed toitlustuspunktis olid super lahedad, muidu oleks vist pooleli jäänud. Aga ma olin seal juba korra katkestanud ja pidin saama lõpuni iga hinna eest. No sain kah läbi suure häda viimasena finishisse.
Nädal hiljem oli Tartu ja suht kindel olin, et tiksun selle ära ilusti. Aga ei. Kui varem olen Tartusse eelmisel päeval kohale sõitnud ja sealt siis hommikul Otepääle, siis seekord tegin ma saatusliku vea ja plaanisin hommikul 5.30 Pärnust bussiga startida. Buss läks katki ja kui lõpuks asendusbuss tuli, oli kell umbes 7.30. Lühidalt, stardipauku kuulsime raadiost, riided vahetasime bussis ja kui lõpuks oma suuskadega õigesse stardikordidori jõudsin, oli stardist möödunud umbes 30 minutit. Suusk ei libisenud absoluutselt, tuju oli läinud ja tulin rajalt maha kuskil 25. kilomeetril. Kestvussport on mu arust ikka puhas psühholoogia. Lihtsalt võtad eesmärgi ja liigud tasapisi sinna poole. Kõige tähtsam on keskendumine, füüsiline vorm ja kehv suusk on tegelikult teisejärguline. Need hakkavad siis segama, kui psüühhika juba lagunenud on. No vähemalt sellel tasemel, kui käid lihtsalt lund nautimas ja eriti suuri võistluslikke eesmärke ei ole.
Pärast Tartut käisin nädalavahetustel suuska sisse sõitmas ja mulle tundus, et lõpuks läks nagu paremaks. Aga siis sai talv otsa ja eks siis uuel talvel näha ole, kuidas olukord on.
Kui lumi ära sulas, tegin paari kuuse pausi ja mõtlesin uut generaalplaani välja kuidas kõhnaks saada. Ma ei mäleta, mis asjaoludel või kust see jooksumaratoni mõte üldse tekkis. Ju vist ikka halvad sõbrad:)
Tasapisi hakkasin jooksma ja praeguseks olen jõudnud graafikuni 4 jooksu ja 1 muu trenn nädalas. Päris kindlalt mingi plaani järgi trenni ma ei tee, sest elukorraldus kolme lapsega teeb tihti väikseid korrektiive sisse. Aga üldjoontes jälgin, et saaks erineva pikkusega ja erinevate tempodega jookse igasse nädalasse. Kilomeetri aeg on tasapisi koguaeg paranenud ja kaal hakkas ka lõpuks kukkuma. Vahepeal tegin nädalase pausi seoses ületreenimisega ja pärast seda kaks kiiremat jooksu kahe päevase vahega, mõlemad umbes 4 km. Esimene tuli väga hea ja teine üllatavalt kehv.
Siin ma siis nüüd hetkel olen.