Kõigepealt tulid suusad.

Ühel aastal jõulude paiku sai mu ämm suusavabrikust võileivahinnaga mitu paari nn praak suuski. Noh, tegelikult polnud neil muud häda, kui trükipraak, üks sinine triip oli viltu või muud taolist. Ühed suusad sain ma endale. Mulle meenus, et lapsena meeldis mulle hirmsasti suusatada . Niisiis said suuskadele ka klambrid peale ja ka muu hädavajalik soetatud.
Esimest korda läksime mehega koos Nõmmele suusatama. Suusatasime umbes 300 meetrit, kui tuli väike laskumine, kust ma keeldusin alla sõitmast. Nii jube oli. Seal mäe otsas mu esimene comeback lõppeski. See võis olla aastal 2005.
Veebruaris 2006, nädal enne Tartu maratoni, sündis mu tütar ja sõbrad maratoonarid naersid, et näed, saad ka suusatama tulla. Suusoojaks sai öeldud, et järgmisel aastal tulen. Sügise saabudes kaevati mu kommentaar netisügavustest välja ja tuletati mu lubadust meelde. Ja läksingi sõitma. Mees muidugi naeris ja tuletas meelde mu viimast kuulsusrikast suusareisi Nõmmel, aga ma tahtsin ikkagi minna. Treeninud ma polnud muidugi tuhkagi. Mees arvas, et katkestan umbes 20. kilomeetril, sõbrad, kes mu sinna meelitasid rääkisid, et ohh, vaikselt tuled, sööd vahepeal ja sõidad ilusti lõpuni. Millegipärast ma uskusin neid. Ja nii oligi. Esimesed laskumised olid jubedad, jalad värisesid ja hirm oli suur. Tõusud võtsid muidugi täiesti läbi. Aga söögipunktides sai puhatud ja katkestamise mõtet ei tulnud kordagi. Ja nii ma siis kulgesin metsade vahel, suure osa viimastest kilomeetritest ei näinud ma kedagi ei enda ees ega taga. Finishisse jõudsin ajaga 8.16.28, aga üliõnnelikuna. Täitsa uskumatu oli, et ma tegingi selle ära. Liialdamata võin öelda, et see tunne, kui sain kaela oma elu esimese medali finishijoonel, on peale laste sünni üks ilusamaid hetki mu elus. Selle maratoni sõitsin läbi 76 kilosena, universaalsuusaga, mis maksid 100 krooni ja olid mõeldud umbes 65 kilosele inimesele :)
Finishis kinkisin oma suusad õele ja lubasin, et ostan järgmiseks maratoniks korralikud suusad. Ostsingi.