Haigusi farmis ei ole meil tarvis

Mulgist tulles oli täielikult toss väljas. Kerge nohu oli juba enne starti ja eks kolme nädalaga kolm maratoni imes energiast tühjaks. Lisaks siis valutav põlv. Kuna kõik ülejäänud saapad on kontsaga, siis normaalselt lonkamata kõndida saan ainult suusasaabastega :)
Teisipäeval võtsin ennast kokku ja läksin korraks Nõmmele trenni. Tegelikult oli trenn Pirital, aga selle pisiasja olin millegipärast segi ajanud. Ega ma mingit trenni teha ei jõudnud ka. Tegin kaks väikest alumist ringi paaristõugetega ja tulin koju tagasi. Isegi kella ei pannud seekord käele, a kuna ma just hiljuti samad kaks ringi sõitsin, siis ma tean, et see on 3,91 km.
Õudselt nõme. Välja ma ronisingi rohkem seepärast, et inimesi näha. A noh, läks nagu läks. Oma viga, et lugeda ei oska.
Eile käisin arsti juures ja põlvest said esimesed pildid tehtud. Arst uuris neid pikalt ja ütles, et midagi seal vist on jah. Edasi siis teise arsti juurde, kes mul juba korra põlvest tsüsti tühjaks tõmbas (aastal 2008 nagu eile sai välja kaevatud arhiivist). Aeg õnnestus saada juba 14. märtsiks. Ma veits kardan teda küll, sest eelmisel korral ta ähvardas mulle lõikuspeo korraldada, kui vesi põlve tagasi tuleb. Aga vahepeal on kolm aastat mööda läinud ja meditsiin arenenud, vahest saab kuidagi ilma ka..
Igatahes ma lubasin arstile, et võtan korraks koormuse täitsa maha ja puhkan jalga ja Haanjas ei stardi. Aga Valgehobusemäe 12. märtsil võiks küll ära sõita. Elu on õpetanud, et enne kui ennast arstide meelevalda lubad, tuleb viimast võtta. Mine tea, millal jälle saab.