Kolmapäev Katriniga

Enne trenni tükk aega kõhklesin, kas nii jube palava ilmaga üldse lähengi, kuid siis läks paar kraadi jahedamaks ja mõtlesin, et elan üle küll vst. Kiirustades unustasin loomulikult maha veepudeli:) Kohale jõudes selgus, et Mariust ei olnud ja trenni andis seekord Katrin. Esimene mõte oli, et ohh, vast polegi hullu sest veepudelist, tuleb veits kergem trenn.
Eksisin.
Kergem ei olnud küll kuskilt otsast ehkki trenn oli natuke teistmoodi. Algus ikka sama, et sörgiga metsa (loe pulss ligi 170 :D), aga metsas oli kava veidi teistsugune. Sprinte oli vähem, aga igasugu pikki harjutuste seeriaid oli rohkem. Seekord sai tehtud massiliselt kätekõverdusi (sadakond kokku umbes), vahele ikka hüüpeid ja igasugu harjutusi, mis olid jälle kohati sigarasked lõpuks, kui neid juba 40 korda tehtud oli :). Noh, keel oli ikka vestil ja toss väljas nagu alati. Aga positiivne on see, et seekord ei tõmmanud ühtki lihast ära. Ainus koht, mis sai kannatada, olid peopesad. Need olid kergelt enne juba nädalavahetuse muruniidukist või rattast valusad. Kruusateel tehtud kätekõverdused tegid veits auklikumaks ja valusamaks, aga miskit hullu ka pole.
Kui lõpuks tagasi klubisse sörkisime, sain ühe trennikaaslase käest suure pudeli spordijooki (tänud suured!) ja kulistasin 2/3 kohe sellest ära. Sõrmed ja nägu olid paistes vedelikupuudusest.

Edasi siis sixbacki. Sixback oli minu arust raskem kui varem on olnud. Seekord sai palju harjutusi tehtud 5 kilose kettaga ja kordusi oli mustmiljon minu arust. Mitu korda mõtlesin, et oleks pidanud kergema ketta võtma, aga vahetama ka enam ei hakanud. Vaja ju ikka päästevööst lahti saada- järelikult tuleb kannatada.
Lahe trenn oli jälle. Nalja sai kõvasti ja higi valatud ka palju.

Suusatajad jälle viilisid trennist. Ilmselt vahetavad oma velosipeedidel rehve ja teevad rattaga neidsamu karusselliharjutusi. Ma isegi juba olen kaalunud ratta linna toomist, et seltskonna mõttes ratta trenni minna, aga kõik mõtted on lõppenud punktis, et ratast pole kuskil hoida.