Suu lahti, sured ära muidu!

Noh. Motoorne rahutus ei lubanud mul rohkem logeleda. Jalg on veits nõrk ja imelik, aga teoreetiliselt ju korras.
Trenni!
Neljapäev, järelikult ventti. Pärast värskelt torgitud põlve, 2,5 nädalast treeningpausi ja 1,5 kuust ventti pausi muidugi karm valik:D Aga suures eufoorias, et jalg alles jääb ja lõikuspidugi ei tule, olin valmis kannatama küll.
Algul esimesed kaks harjutust olid mõnusad, jõudsin juba mõelda, et ohh, polegi väga hull. Ja siis kohe läks raskeks, veel raskemaks ja väga raskeks. Viilisin, ohkisin ja puhkisin, pühkisin higi ja kannatasin. Aga hea oli trenni teha jälle. Uskumatu, et selline taandareng toimub nii lühikese ajaga. No ok, veits viilisin sihilikult ka ja hoidsin põlve, aga eriti rasked olid just hüppeharjutused. Päris nii hull ei olnud kui kõige esimene ventti, aga umbes sama nagu neljas vast.
Vahepeal istusin keset harjutust maha ja pühkisin higi. No ei jaksanud. Mõnda harjutust jaksasin jälle üllatavalt hästi ja kütsin liiga kiiresti, siis järgmise ajal olin jälle suremas.
Esimest korda enne trenni tegin täna mõned venituse moodi harjutused ja pärast trenni kütsin 15 mintsa ratast otsa ja istusin pool tundi saunas laval. Mõnus. Mõnus.

Põlv veel ei valuta.
I´m back.