Kolmapäevane killertrenn

Nii. Tasapisi hakkan mingit trennirütmi saavutama isegi. Oleks ainult aega rohkem. Aga noh, kui inimene midagi teha tahab, siis leiab ta selleks ka võimaluse. Tuleb leida päevakavas augud üles ja asju veidi paremini planeerida, sättida ja kombineerida ja voilaa. Kui ei saa, siis pole järelikult piisavalt palju tahtnud.

Maijooksust ei olnud mu kerel ühtki kanget või valusat mälestust. Kuskilt midagi valus polnud ja kõik tibens-tobens. Igaks juhuks kaks päeva ikka puhkasin.
Teisipäeval tegin väikse sörgi ja siis oli küll tunda, et jalad on kanged ja rasked ja paremasse säärde lõi õrnalt valu. Jooksin aeglaselt ja pulsispetsialistidele siis keskmine pulss 138, kokku jooksin 4,9 km, aega läks 41 minutit kopikatega.

Täna siis pikk jooksutrenn, mis koosnes jälle sörgist, lõikudest, sörgist ja siis sixpack (kõhu- selja- ja küljelihased) otsa. Täna oli teine treener ja trenn ka veidi teistsugune. Trenn ei olnud nii terav, aga selle eest olid lõigud megapikad ja jubedalt väsitavad. Kordusi oli ka rohkem ja kohe andis tunda, et vorm on ikka õhuke. Kui kaks lõiku põlvetõstejooksu ei valmistanud raskusi, siis kolmanda lõpp läks raskeks ja neljas oli väga vaevaline. Erinevad hüpped tõusust üles väänasid viimase välja.
Kuskil sprindilõigul hakkas vasaku jala reielihas kergelt tunda andma, aga väga vähe seekord. Venitamine aitas ja ainult kaks juppi jooksin veits vaiksemalt.
Saalis oli ka jube raske täna. No nii jube rasked harjutused olid ja jällegi palju kordusi. Ohkisin ja puhkisin, higi valasin umbes pangetäie.
Kokku trenn siis 1.58 (1.29 jooks+ 29 sixback) ja näitas kell mulle kalorikulu üle 1200, kilomeetreid seekord kokku 8,2.

Kurat kergejõustik ei ole kuskilt otsast kerge, ma ütlen.