Viljandi järvejooks- tehtud!

Nädal möödus tatistamise tähe all. Ei jõudnud ma jooksma ei teisipäeval, kolmapäeval, neljapäeval ega isegi reedel. Reedel hakkas nohu küll järgi andma veidi, aga siis sadas ootamatult üks külaline uksest sisse ja jäi ka reedel sport tegemata.
Laupäeval panin siiski tossud jalga ja jooksin rahuliku pulsiga 2,6 km. Km ajad olid sinna 8.30 kanti.
Ühesõnaga midagi eriti lootustandvat ei olnud. Selles, et ma oma eelmise aasta aja üle jooksen, olin ma täitsa kindel. Küsimus oli, et kui palju. Miinimumprogramm oli 1 sekundiga parandada, realistlik plaan kuskil 5 minutiga parandada ja oma kõige optimistlikumas helesinises unistuses oleks ma jooksnud 1.15.17 ehk parandanud 10 minutiga. Aga noh, kiireid jookse (oma mõõtkavas muidugi) polnud ju teinud, tatitõbi ja veidi kahtlane olek lükkasid mu mõtted kuskile 1.22 kanti.
Hommikul ärgates oli tuju hea, nohu oli veel grammikese väiksem kui laupäeval ja starti. Enne starti tegin peldikusabas seekord kaasa kogu soojendusvõimlemise, isegi 100 meetrit sörki tegin, millega lendas pulss kohe kõrgustesse.
Stardist panin minema sellise tempoga, mis tundus mulle täitsa okei, kui vahepeal kellale pilgu heitsin, olin täitsa üllatunud, sest jooksin arvatust kiiremini. Aga kannatas joosta ja mõtlesin, et panen nii kaua kui jõuan. Eks siis näha ole, kus see ärakukkumine tuleb. Esimese tõusu lõpus kõndisin mõnikümmend meetrit, sest siis oli küll selline tunne, et nüüd on kõik. Aga kui tõus läbi sai, jooksin rahulikult edasi ja tempo oli endiselt hea. Teise tõusu kõndisin otsast lõpuni, sest kartsin, et kui sealt üles joosta punnitan, siis järgmisel põllul on pidu läbi. Noh, pärast tõusu oli jälle endiselt tore joosta. Tempo oli endiselt hea. Raskeks läks täpselt samas kohas, kus eelmisel aastal- seal kus asfaldilt tee maha keerab ja 2 km lõpuni jääb. Aga siiski ei läinud nii raskeks kui eelmisel aastal. Tempo küll kukkus mõnevõrra, aga kõndima seekord ei pidanud. Ja isegi väikse lõpuspurdi tegin, millega jäin küll veits hiljaks. Varem oleks pidanud vajutama, aga ma polnud kindel, kas jõuan. Oleks jõudnud küll.
Igatahes staadioni kell näitas mulle finishiajaks 1.14.39, mis oli täitsa üllatus ja üle igasuguste ootuste tulemus. Rahul olen, väga rahul olen. Ja kuna ma jõudsin raja ääres kaht tuttavat ka kättpidi tervitada, siis silmili maha ma ennast ei jooksnud. Väike reserv jäi ikka vast veel. Ja see on jõle hea tunne. Keskmine pulss oli 178, nii et ülearu kerge nüüd ikka ka ei olnud.
Nüüd siis nädalake taastumiseks ja järgmisel nädalal Tartu maratoni starti. Eriti ei muretse veel, kuigi ma olen ainult korra elus sellest pikemat maad jooksnud. Õige tempo tuleb valida, siis ikka finishisse saab, see on kindel.