Maijooks

Maijooks on kõige ebameeldivam jooks kogu jooksukalendris, see sai juba eelmisel aastal selgeks. Selle aasta kogemus kinnitas seda veelkord. Aga selle eest on see ainuke jooks, kus finishiprotokoll umbes seal minu juures ei lõpe ja noh, ego ikka ka vahepeal veits vaja toita :)
Kõigepealt käis mu tütar lastejooksul ja see trügimine ja kehv korraldus polnud ka enam üllatus. Aga elasime üle, laps sai joostud, auhind käes ja tuju hea. Mees samal ajal rahustas teist last, kelle jaoks siuke möll oli selgelt liig.

Enne starti saatsin perekonna minema ja jõudsin nibin-nabin numbri kätte saada, asjad pakihoidu anda ja starti kihutada. Muidugi jõudsin ma jälle viimasel minutil, mistõttu startisin tagumisest reast. Tunne oli enamvähem okei. Lihas veits tunda andis ja valmis olin ka selleks, et tuleb lõpuni jalutada.
Stardist minek oli väga vaevaline, sest mööda kuskilt ei mahtunud ja ees joosti liiga aeglaselt. Seega tuli trügida, joosta mööda muru ja kraavipõhja, mis rütmi segi ajas ja eriti tore polnud. Esimese kilomeetri lõpus juhtus see, mis ikka sellistel jooksudel juhtub- ilusa sammuga ees jooksnud tüdrukud jäid järsku seisma, jooksin otsa ühele ja panin käe maha. Rütm jälle segi. Selliseid tropikohte, kust mööda ei saanud, tekkis pidevalt. Kuskil 5. kml sai alles normaalselt joosta. Sõimata sain ka veel korra ühe jalutava proua käest, kui talle kogemata kergelt käe pihta läksin, et miks ma trügin. Ma küll hüüdsin talle, et vabandust, aga ise mõtlesin, et jalutajad võiks ikka kuskilt tagantpoolt startida kui rahulikult jalutada tahavad.

Raske oli teisest kilomeetrist alates. Siis mõtlesin, et täna pole see päev ja siukse tempoga küll ära ei kesta. Lisaks säras päike lagipähe, mis oli ka ebameeldiv. Aga üllataval kombel muudkui kestsin ja kestsin edasi. Ja lõpuks veel viimase km jooksin kõige kiirema. Isegi lõpuspurdi tegin, kuigi finish oli tõusul ja raske oli, mööda seal viiest-kuuest naisest sain.

Hommikul ma mõtlesin, et kui lihas joosta kannatab, siis võiks 42 mintsa kopikatega joosta ja edev oleks esimese tuhande hulka tulla. Väga suurelt isegi ei unistanud, sest teada oli, et tuleb lapsevankritest mööda jooksma hakata ja rada on kitsas. Aga aeg tuli isegi veel parem 40.55 ja koht oli täitsa lahedalt esimese tuhande sees. Ses mõttes olen väga rahul. Eelmise aasta aeg oli 45.56, seega eesmärk igati täidetud ja aeg üle joostud. 7 km peale 5 minutit parandust ei ole just vähe. Eriti teeb rõõmu, et kolmapäevasest killertrennist taastusin ilusti ära. Seega võib gaasi vajutada küll.
Keskmine pulss oli 176.